Pööriaja kestvusest - jah, meil on tegelikult aega

Olen regulaarne päikese tõusude ja loojakute kellaaegade jälgija.  Päikese "tööpäeva" graafikut ehk efemeriiti võib jälgida nt : Siit. Kui võimalik, siis  püüan kevad-suvi-sügisesed käigud linnas sättida ikka nii, et teekonda jääks paras ports päikeseloojanguid rannas. See toidab hinge, teadagi. Ja efemeriit on seejuures heaks abimeheks, et midagi olulist maha ei magaks.

Varasemalt olen päikese liikumise kella jälginud siiski pigem suvel - talvekuudel harvem, siis kui talvelgi päikeselise ilmaga randa püüan jõuda. 

Kuid seoses efemeriidiga juhtus mul sel detsembril huvitav lugu. Tegelikult pean looga alustama juba eelmise aasta detsembrist, kui mind tabas kummaline tunne nagu poleks jõululaupäev saabunud õigel ajal või olnud omal kohal - tundsin, et nagu olnuks 24. detsembriks midagi olulist juba ära olnud. Midagi sellist, mida on pööriajal enese sisemusse vaadates võimalik ja vajalik tunda. See pime maailmaäärele jõudmise tunne, kus aeg jääb korraga seisma, kus päike on paigal "pesas" ning ei liigu enam ei valguse ega pimeduse suunas. See kellapendli peatumine ühes äärmises punktis, maagiline aeg, kus on  võimalik ajapendli edaspidist käiku soovide, rituaalide ja manifesteerimistega enesele soodsamas suunas mõjutada - vähemasti nii on arvanud me esivanemad ja eks arvame tänapäevalgi - kõikvõimalikud parimad soovid jõuludeks ja uueks aastaks on ju tänapäevalgi olulisim osa jõuluajast. 

Eks eelmisel aastal siis juba mõtlesin, et pööripäev 21. detsembril ehk aasta lühim päev on ehk see maagilisim hetk, mida ennem jõule maha magada ei tasuks ja kui iseeneses piisavalt tunnetada ning valguse kulgemisega sünkroonis elada, siis kõige sügavam tunne jõulude puhul saabubki just veidi ennem jõuluõhtut. 24. detsember oleks sel juhul justkui maagilise aja lõpupidu - siis kui valgus on juba pimeduse üle võidu saanud ja uus pendlikäik teele läinud. Ei siis ole enam aega mõelda ega manifesteerida! - siis on juba pidu, ahjuroad ning hõõgvein :)

Sel aastal aga tabas tabas mind see nukker maailma äärele jõudmise tunne intuitiivselt palju varem - sõitsin 19. detsembril bussis tööle, kui ühel hetkel tajusin selgelt, et aeg seisab. Veel enamgi - tundus nagu see oleks juba pikemat aega nii olnud, nagu ma poleks lihtsalt seda märganud ja nagu oleksin jõuluaja tajumisega juba kusagile hiljaks jäämas - kuigi pööripäev oli alles saabumas ju...

Koju naastes võtsin taas üle pika aja lahti päikese kulgemise tabeli, efemeriidi, et saada selgust, miks mind bussis säärane kummaline tunne tabanud oli - ja selgus, et oleksingi äärepealt hiljaks jäänud. 19. detsember oli viimane varaseima päikese loojumisega päevadest (kuid samas esimene aasta lühimaist kuuest päevast pikkuselt). Siis loojus päike veel kell 15:20, aga edaspidi juba 15:21 ja hiljem. Ent miks siis pööripäev alles 21. detsembril on? - sellest sain aru kui vaatasin ka päikesetõusude aegu. Varasemalt olen arvanud, et kui päevad taas pikemaks minema hakkavad, toimub see ajaliselt sünkroonis st päike hakkab samaaegselt varem tõusma ja hiljem loojuma. Tegelikult aga algab päikese hilisem loojumine ehk kevade poole nihkumine kuupäeva osas varem, sel aastal juba 20. detsembril ja kõige varasema loojumise faasi ehk "pessa" jõudis juba 13. detsembril! Sellest ka see tunne tol 19. detsembri hommikul bussis mul nagu oleks aeg juba ammu paigal olnud... Päikese tõusu aeg aga jõuab "pessa" alles 23. detsembril ja hakkab uuesti varem tõusma alles 1. jaanuaril 2023.

Päikese tõusud ja loojumised detsembris 2022.
Astronoomia võhikuna püüdsin päeva ja öö tunnid tabelis kokku liita ja ehmatasin, kui selgus, et ei tulegi 24 h kokku -  aga ju siis see tsiviilne hämarik tähendab miskit muud kui päris öö :)

Nii, et see maagiline aeg algab kokkuvõttes palju varem ja lõpeb palju hiljem! Sellest ka see mõnus ootusärev tunne ennejõulusel ajal, mis vahel tundub, et magusamgi kui jõululaupäev ise. 

Mida ma selle kõigega öelda tahan? Minu jaoks on see vastavastatud teadmine pööriaja pikkusest  kuidagi väga lohutav teadmine - enamasti panustavad inimesed kogu jõulutunde tekkimise vaid ühele kuupäevale (24. detsember) või siis kolmele jõulupühale ning see toob enesega sageli kaasa tarbetuid pingeid, pettumust ja tülisid. Kelle juures veedetakse see ülim kuupäev ja kes jääb külalistest ilma? Mis siis, kui just sel ülimal kuupäeval läheb midagi valesti - ahjuroog kõrbeb põhja, kingitellimus ei jõudnud kohale või ei jaksa lihtsalt selle kolme jõulupüha ajal kõiki haudu läbi käia, et küünal süüdata? Enda jaoks üldse aega ei jää? Magades maha juba varem tuntavad jõulupäevad, millele lihtsalt nime pole antud. Aga nad on sellegipoolest olemas - sel talvelgi sadas ju kõige suurem lumi maha just ennejõulusel perioodil ja kes teab mida imelist juhtub loodusega veel pärast jõulupühi. 

Jah, jõululaupäev on küll kuupäevaline sotsiaalne kokkulepe ja eelkõige inimeste eneste panustatud ühisenergia on see, mis jõuluõhtu nii oluliseks, vaikseks ja helgeks teeb. Eks seda ole õhus tunda ka neil, kes jõuluõhtut mingil põhjusel ei tähista. Ka mina olen mitmeid aastaid jõululaupäeva "vahele jätnud" (liiga kiiresti tuleb see päev peale tööperioodi lõppu, ma ei jõua end välja puhata ja väsinuna ma midagi tähistada ei viitsi) ja niisama kodus olleski on ikka tunda olnud selle päeva erilisus - sest kõik ju tähistavad, see on lihtsalt õhus, igal pool (kuigi ka "tähistamise" mõiste üle võib vaielda - kui jõulutunde tekitab lihtsalt kodus tavapärasest rohkema küünalde süütamine, kas see polegi tähistamine? - pigem saan öelda, et ma pole tavapäraste rituaalidega tähistanud). Aga looduslikus plaanis saame alustada palju varem, sest pendel juba seisab ja oleme juba maagilises ajavälises ajas kohal. Ammu ennem jõululaupäeva ja päris pikalt veel pärast jõululaupäeva, kuni uue aastani välja! Jah, meil on aega pidada pühad iseeneses ja ehtida kodu varem, kirjutada küünlavalgel uusaasta soove ja teha olnust kokkuvõtteid. Nii ei lange konkurents kõikidele tegevustele just ühele päevale - ei ole 18. detsember pere kogunemiseks halvem kui 24. detsember ja ka 30. detsembril piparkoogitaigent tegema asudes pole veel kusagile hiljaks jäänud. Oluline on tunda enese sees, kuidas jõulurituaale sel perioodil jaotada ja mida üldse sellest perioodist tähistada - mina tundsin, et sel aastal oligi sügavaim jõulupäev mu jaoks see kummalise tundmusega 19. detsember, parimad hapukapsad kartuliga hautasin vist kusagil 16. detsembri paiku ja piparkooke hakkan ilmselt tegema aasta lõpus. 

See ei tähenda, et jõululaupäev oleks mu jaoks kuidagi vähemtähtis või, et tahaksin seda kuidagi pisendada - sotsiaalse kokkuleppe osas on see oluline päev, sest just siis tähistame uue valge aja algust inimestena ühiselt. Aga pole mõtet selle ühe päeva pärast ka krampi minna - minu jaoks tähendab see kalendri vaatlemine tõdemust, et looduslikus plaanis on meil aega, tunnetuslikku aega tegelikult palju rohkem, kui see kolm päeva jõulupühi, mida argikalender meile välja pakub.

Arvan, et see tunnetuslik pool on pühadest hästi oluline...