Probiootikumid I: Katsetused vesikeefiriga (Suhkruta)
Vesikeefir ehk India mereriis ehk Jaapani kristallid
Olen juba pikemat aega mõelnud probiootikumide olulisusele menüüs, kuid toimiva ja hea lahenduse leidmine on osutunud mõnevõrra keeruliseks ülesandeks.
Keerukas on see minu jaoks eelkõige põhjusel, et eelistan igapäevases menüüs funktsionaalset terviktoitu - toitu, mille algkuju on võimalikult vähe töödeldud. Valmis poetooted seda kohe kindlasti ei ole, riiulitel paiknevatele toodetele on tarvis anda apetiitne välimus ja mõistlik säilivusaeg, see määrab ka lisaainete loetelu pikkuse toote sildil. Kui koledad ja ruttu riknevad oleksid osad tooted, kui neid enne müüki panemist ei töödeldaks! Paremal meelel jätaksin poelettidele seal leiduvad jogurtid. Valik on täistaimetoitlase jaoks tegelikult niigi napp, kuid ka taimepiimadel baseeruvad fermenteeritud tooted ei ole peale kord-paar proovimist mu menüüsse pikemalt pidama jäänud. Samuti mitte miso, natto jne (Kuigi vahelduseks on nende toodete proovimine olnud täitsa tore kogemus). Senini on probiootikumide aset täitnud mu jaoks vaid üsna harva toidulauale sattuv hapukapsas.
Vesikeefir alustab |
Mõtet vesikeefirist vaagisin tükk aega, enne kui selle valmistamiseks tarvilikud terad ehk Jaapani kristallid, koju hankisin. Mulle tundus veider, et tarvitades ise toiduks magusainena vaid puuvilju või kuivatatud puuvilju, hakata ühtäkki vesikeefiri jaoks nõutud suhkrut koju tassima. Samuti pani mõtlema asjaolu, et vesikeefir vajab järjepidevat hoolt. Ma ei hakka ümber jutustama vesikeefiri kasulikke omadusi ega valmistamise õpetust -
Lisaks lugematutele inglise keelsetele netilehekülgedele, võib eesti keeles sellest joogist ja valmimise protsessist lugeda pikemalt näiteks: Siit
- Vaid rosinatest toituv vesikeefir saab palju rutem valmis, tavaliselt lasen keefiril õhtust hommikuni toatemperatuuril seista ning juba hommikul panen keefiri külmkappi, et edasine hapnemine aeglustuks
- Kasutada tuleks ökorosinaid - tavapäraseid poerosinaid katab paraku säilitusaine kiht, mis leotamisel pinnale kerkib ja üsna sogase tulemuse annab. Sisse endale sellist asja juua ei tahaks
- Mereriisi terad püsivad olemasoleva massina ilusti, aga ei paljune, terad on tavapärasest veidi pisemad ka. Seevastu suhkrust toituv vesikeefir on väga jõukas ja paljuneb hästi.
- Vesikeefiri võiks aegajalt mõne tervisliku suhkru abil turgutada. Iga ca kahe nädala tagant teen vesikeefirile paaripäevase turgutuskuuri mõne tervislikumat sorti suhkru abil. Erinevad suhkrud mõjutavad loomulikult ka joogi maitset. Näiteks kookossuhkur annab tulemuseks mõnusa kalja moodi joogi. (Tumedamat suhkrut kasutades tuleks ka arvestada, et terad võtavad joogi värvi mõneks ajaks endasse ning nende taas valgeks pleekimine võtab paar edasist keefiritegu aega)
- Puuviljadieedil vesikeefiri puhul kulub mul 15-20 g rosinaid umber 300-400 ml vee kohta. Rosinate puhul on hea see, et need kerkivad keefiri valmides pinnale ja suuremas koguses on neid kerge sealt kätte saada. Proovisin kasutada ka nt viigimarjade tükke, aga need pudenevad riisiterade vahele pudiks ja neid ei saa edaspidi riisist eraldada. Seega on mõistlik kasutada terveid kuivatatud vilju - rosinad, aprikoosid, virsikud. Minu keefir toitub enamasti rosinatest, kuid aegajalt viskan lisaks purki ka mõne muu kodus leiduva kuivatatud vilja.
Sellest võib täpsemalt inglise keeles lugeda: Siit
Kommentaarid
Postita kommentaar