Ärkvel ööd

Kevadine ärkav kastanipuu
Meriväljal aastal 2020 (jah, foto lisasin hiljem)

Kohe-kohe saabub kevad. Loodus puhkab viimaseid viive, puud on raagus ja maa trööstitult lage veel vaid loetud nädalad. Juba on pimedatel hommikutundidel kõlamas esimesed äratajad - varased linnuparved sädistamas nagu rahutu rahvasumm enne paljutõotava kontserdi algust - Ja see  tõepoolest on ju alles algus! Milline laulupidu saab sellest  õige pea, juubeldav päikese taastulek koos kõige rohelusega! Siinkohal tõstab ka kahejalgne enamasti pea taevalae poole ning püüab end kevadega kaasa sirutada, päikesel paitada lasta ja kõigeks rõõmsaks valmis panna… Jah püüab, aga võta näpust, sageli selle asemel hoopis nina tilgub ja pea valutab. Parema meelega keeraks voodis teise külje. Päike? - ei, mitte täna. Põhimõtteliselt küll aga jah, mitte täna…

Miks see osade inimestega nii on, arvan, et mõistan. Vaadeldes kevadväsimuse käes vaevlevaid inimesi sh iseend, meenuvad mulle ülikooliaegsd eksamite-eelsed ööd. Koidikuni koolitöid viimistledes tundus saabuv hommikupäike tüütavalt ere ja kuidagi kohatu. Kohatu oli seejuures muidugi vaid mu enese uneta veedetud öö, mitte algav valgusküllane päev. Pole viga, ühe magamata öö saab hõlpsasti järele puhata, eriti kui oled veel üsna noor.

Kuid mõeldes sellele, mida teeb meie kliimavöötmes inimkond talv talve järel, tekib mul tõesti küsimus, kuidas me üldse veel elus oleme. Üks puhkuseta talv teise järel, kordagi peatumata - üha enam kofeiini, suhkru, liha ja muude stimulantidete pealt varastatud tööenergia, mis aastatega ladestub kehasse rasvkoe, haiguste ja vaimse apaatsuse näol. Loodus kulgeb tasasel puhkuserežiimil, inimene aga pressitakse vägisi adra ette ka talvekuudel, mida suvised 28 almust ealeski ei kompenseeri. Kuhjub energiavõlg. Kuulates inimeste suviseid puhkuseplaane, kangastub mulle sageli silme ette Aleksandr Solženitsõni “Gulagi arhipelaag” koos autori kirjeldusega vangide päeva õnnelikuimast hetkest, mil jagati kätte ainus toidukord - 200 g vesist leiba. Selge, et kalorivajadust ei katnud leib kellelgi, kuid ometi rakendasid vangid selle kasutamiseks erinevaid taktikaid - kes pugis kõik endale kohe sisse, kes aga suutis kübekese õhtu tarbeks kõrvale panna… Oeh, jah.

Kes oskab, see muidugi päästab end või vähemalt säästab sel määral kuis nutikust, ettevõtlikust ja usku enese võimetesse antud on - uppuja päästmine on siinkohal täielikult uppuja enese asi (ja öeldud olgu see ilma igasuguse kibeduseta). Süsteemivankrit veavad õnneks edasi järjest vähesemad ja mida vähem neid on, paraku seda raskem on neil seda teha. Olgu me mõistus mis ta siis on, kuid kehad on meile siinse reaalsuse poolt ja siinsete loodusseadustega kooskõlas toimivatena antud. Neid rikkudes peame arvestama ka tagajärgedega - olgu see siis vabatahtlik või sunniviisiline ebakõla.

Unetu öö järel ei saa tulla rõõmsat hommikut, töötalve järel saabuv kevad on kohatult ere, nukker ja unesegune. Justkui kevad mis küll tuleb… - aga kellelegi teisele. Nii ju ongi. Soovin südamest, et meil kõigil jätkuks arukust leida võimalus panna vankriadrad päevavalguse lahkudes käest. Võimalust lubada enesele vaikset öist tasaolemist ning talvise tähistaeva nautlemist - et kevade taastulek saaks meie kõigi jaoks olla nagu hästi väljapuhatud öö järgne hommik, rõõmus, ootusärev ja energiaküllane!