Minu eriala?

Kümmekond aastat tagasi tutvusin esimest korda indiaani käsitlusega aja kulgemisest. Aeg kui mitte lineaarne nähtus, vaid kui kihiline olevik - kõik olnu ja mis iganes tulevikus ka olema saab, paiknemas ühesena koos siinses, praeguses hetkes ... Toona oli mul mõnevõrra keeruline mõista,  kuidas see päriselt küll võimalik saaks olla, aga ka ebatõesena võttes tundus see üsna põneva mõttekäiguna. Nüüdseks, 34-aastasena, saan aru, et me inimestena tõepoolest vahetame elu jooksul mitmeid kordi “nahka”, kandes eneses erinevatel eluperioodidel vägagi erinevaid maailmakäsitlusi. Ise muutudes leiame ühtäkki enese ümber ka vastavat maailmakäsitlust toetava ajastu, inimesed ja keskkonna.

Täiskasvanud inimestena esmast tutvust tehes on sagedaseim küsimus üksteisele just eriala kohta. Veel aasta tagasi oleksin sellele küsimusele otsinud vastust oma sahtlites tolmuvate akadeemilise templi ja allkirjadega paberite seast. Olgem ausad, säärastest asutustest olen saanud eelkõige selgust asjaolu kohta, mida kõike ma ei ole. Väärt teadmine seegi - eks eneseleidmine kannabki eneses sama mündi mõlemat poolt, üheltpoolt seda mis me oleme ja teisalt ka seda, mida me teps mitte ei ole. Olen elanud aastakümneid paradigmas, mille järgi iga inimese eluülesanne on leida üles see üks ja ainus müstiline eriala, mille ta õpingute läbides iseeneseks determineerib. Aastaid ma ei mõistnud, et see on vaid üks võimalus paljudest paradigmadest, tilluke lõik mu hinge teekonnast - hetkeline reaalsus, toetatuna ja looduna mind ümbritsevate inimeste ja keskkonna poolt. Nüüdseks on see ajastu lõppenud.

Ühel hetkel taipasin, et iseenese isiku ülesehitamine on vastupidiselt ümbritseva keskkonna arusaamadele sügavalt isiklik protsess. Pole olemas sellist asja nagu eriala omandamine - eriala on alati olemas, kõigil, ka kõige väiksemal lapsel. Eriala on see kuidas me kõneleme, eriala on see, millised raamatud on hõivanud koha me riiulitel, millised filmid peame vajalikuks vaadata, millist muusikat leidub me playlist'ides. Eriala on me sõbrad ja tuttavad kellega kohtume, paigad mida külastame. Eriala on see, millesse investeerime oma aja, see mis inspireerib ja innustab, mis paneb meid tundma ja tegutsema. Meie eriala on eelkõige kõik see, mida peame oluliseks, olgu see siis tervis, suhted või looming.

Nüüdseks on see “eriala” otsimise ajastu lõppenud - kuid lõppenud on see antud hetkel vaid minu jaoks. Kusagil teeb keegi ikka veel igal kevadel sisseastumiseksameid, väljajäänud valavad kibedusepisaraid ning väljavalitud heiskavad võidulippe. Teadmata, et nad kõik on juba kohal… See ajastu jääb eksisteerima vaatamata asjaolule, et minul koos paljudega jääb see igaveseks seljataha. Nii nagu meie jaoks on sõjad minevik, on kellegi jaoks see aga paraku kibe olevik. Ei tea keegi meist, kelle jaoks aga tulevik. Kõik meeleseisundid ja elufilosoofiad eksisteerivad tõepoolest siinses hetkes, koos. Mil iganes me seda ei kogeks - meie jaoks saab see olema siin ja praegu. Ka kellegi teise jaoks oleks sama kogemus siin ja praegu, kuigi hoopis teisel ajal! Kõik mis on, on just praegu, kihiline maailm ja aeg oma täies külluseampluaas. Võtkem siis seda vastu ning jagagem teineteisega oma väärtuslikuimat eriala - jagagem teineteisele oma päris mina, oma päris elukogemust!