Tere!

Selles blogis loon, vahendan ja kohandan täistaimseid retsepte, mis on vabad rukki-, nisu-, kaera- ja odrajahust, enamasti ka sojatoodetest. Aegajalt mõtisklen täistaimse ja tervisliku toitumise teemadel, kirjutan mõtteid rahumeelsest ja empaatilisest eluviisist, iseenese ja teiste mõistmisest. Vahel armastan kirjutada lihtsatest elulistest seikadest, mida enese ümber märkan või luua ideaalmaailmu. Vaatleja olen - natuurilt. 

Päris nimi on mul Riin Oidekivi, huvitun ökoloogilisest ja lihtsast elustiilist, püüdes põimida omavahel linlikku mugavust ja maaelu nutikust. Olen autist (ei, autism ei tähenda vaimupuuet vaid tavapärasest veidi teistsugust, minu puhul ülitundlikku ja detailset, maailmatunnetust) ning viimased 17  aastat oma elust olen olnud täistaimetoitlane. Võimalikult vägivallavaba ning ehk ka tervise piires hedonistlik eluviis on üks mu põhilisi inspiratsiooniallikaid siin maapealses elus. Olen omandanud toitumisnõustaja kutse ning õppinud ühe aasta toitumisteraapia õppes (lisaks kahele kõrgharidusele erialadelt, mis selle blogi seisukohalt tähtsust ei oma), kuid lähtudes oma elustiilist oman pigem teadmisi ning kogemust täistaimsest toitumisest ja/või eritoitumisest.

Toitumisnõustaja tööd ma ei tee, kuna igapäeva töö kõrvalt ma autistina palju ei jaksa  - taastun igapäeva tööst looduses ja üksi. Lisaks olen 4 aastat tagasi läbi elanud psüühhilise trauma, elusituatsiooni, millele lahendust ei tulnud ja millega koos tuli mul õppida lihtsalt elama - sain kogemuse, et mõningatel juhtudel abi ei ole ka siis kui seda osata otsida või küsida, et inimesed on ka õigussüsteemis sageli manipulatiivsemad ning kasumitaotluslikumad kui uneski arvata oskad. Õnneks on alati aga olemas psühholoogiline abi, ka siis kui õigusabi alt veab ning see on suur õnn. Teadmine, et vahel on elu me vastu ootamatult julm ja irooniline ning kõik inimesed ei ole heatahtlikud ega lähtu oma elus kaugeltki mitte inimlikest väärtustest, on tundlikele inimestele väga keeruline aktsepteerida, sest nende elustandardid baseeruvad suuresti rahumeelsusel, eetikal ja õiglusel. Samas annab halva kogemine jõu ja kindlustunde teha ise paremad eluvalikud ning hoolida ümbritsevast seda enam. Ja ilmselt on mul isegi hästi läinud, et selline kogemus mind nii hilja külastas ja senini hoitud olen olnud - kibeda eluparatamatusega puutume elus varem või hiljem kokku nii ehk naa. See kõik on paraku võtnud mu elust oma osa ning energiavarusid on loometöö jaoks viimaste aastate jooksul nappinud. Püüan oma toitumisalaseid katsetusi jõudumööda siiski kirja panna - nippe ja mõtteid ka teistele eritoitumist vajavatele inimestele, kellele kas eetilistel või tervislikel põhjustel me ühiskonnas hetkel levinud toitumisstandardid ei sobi.

(Tekst on täiendatud 06.2024)