Я проста не могу жить

Naudin väga mind ümbritseva keskkonna vaatlemist - meeldib lihtsalt märgata kõiki ümbritsevaid looduse ilminguid nagu varjud, pilved, liiva- ja veestruktuurid jne. Võin tunde vaadelda vihmasadu ja tunda end seejuures vägagi õndsalt. Kuid tuleb tunnistada, et praeguse elutempo juures pole just kuigi tihti looduse ilminguid vaatlemiseks käepärast võtta ja satun vaikimisi istuma hoopis üsna rahvarohketes paikades. Ka sel puhul võib juhtuda, et vaatevälja jääb mõni omapärane inimene või tore eluline seik. Lapsed on selleks eriti hea võimalus.

Toona istusin Pirita rannas kiigel ja vaatasin parasjagu merele. Teiste inimeste seas jalutas mööda rannaäärt vanem meesterahvas - ega ma teda kohe  tähele pannudki. Läks mõni aeg mööda ja samamoodi, mööda rannaäärt, sibas talle meeleheitlikult järele 4-5 aastane tüdrukutirts. Kogu tüdruku olek oli kuidagi multifilmilikult koomiline. Esiteks nokamüts… ma ei tea, kas nokamütsid lihtsalt näevad selles eas laste peas ebanormaalselt suured välja või toodetaksegi neid enamvähem täiskasvanute mõõtude järgi aga minu meelest on enamus lastemütside nokad neil peas tõeliselt latakad nagu labidad! No nõukaegsetes multifilmides on tavaliselt see kujund veel eriliselt võimendatud ka, seepärast kangastuski mulle tüdruku välimuses pigem filmi kui et reaalsusesse sobituv karakter. Lotaka, peaaegu põlvini ulatuva T-särgi alt paistsid kärbsekõhnad jalad, lisades teatraalsust veelgi. Nii ta siis paljajalu seal jooksis - hetkeks tundus nagu sibaks ainult joonistatud nokamütsi nokk koos T-särgiga. Muigasin omaette. Seejuures hüüdis ta pidevalt oma peenikese, aga vägagi entusiastliku häälega: “Дя!!!- дя!! Дядя!”

Djaa-dja oli aga paraku kuuldekaugusest välja jalutanud ja jätkas tillukese täpina oma teekonda

mööda veepiirt ranna teise otsa. Jõudnud minu ette, loobus laps ühtäkki ponnistusest onule järele jõuda. Kogu tema entusiasm ja jõud sai sel hetkel korraga otsa - hiiglaslik nokamütsi nokk langetus nagu eluraskuse sümbol ning õlad vajusid longu - sealsamas puhkes ta nutma. Hetke nii seisatanud, keeras ta aga otsustavalt suuna liivaranna poole ja marssis otse minu eest diagonaalis läbi. Märganud silmanurgast minu jälgivat pilku, teatas ta möödudes resoluutselt “Я проста не могу жить!” ning sisenes kiige kõrval asuvasse riietuskabiini. Kaks kärbsekõhna jalakest paistid hetkeks kabiinis seisatavat - seejärel kerkis neist üks ja peagi kadus õhku ka teine, justkui tahtes öelda “mind ei ole olemas, ärge segage, mul on hetkel paha tuju”. Murdsin parasjagu pead, kas mu vene keele oskus oleks piisav, et teda onule ikka järele minema ärgitada, mine tea, lapsi kaob ju rannas pidevalt, oleks üks juhtum vähem. Õnneks ei pidanud ma toona oma olematut vene keelt siiski väänama hakkama. Mööda randa järgnes lapsele veel tema ema, kes mossitava lapse üks-kaks uuesti heasse tujju tagasi ärgitas, riietuskabiinist välja meelitas ning koos nad mööda randa juba onule järele jooksmas olidki…