Hooajaline toit vs täistaimetoit
Satun
sageli rääkima inimestega toitumise teemadel. Kui jätta kõrvale esmane
levinud arusaam, et täistaimetoit ei kata inimese kõiki toitainete
vajadusi (läbi mõtlemata menüü puhul ei katagi), järgneb sellele teisena
kohe väide, et inimene peaks sööma ikkagi oma kodu keskkonnas leiduvat -
seda mida meil siin hooajaliselt saada on. Puuviljad, aga paraku samuti ju paljud köögiviljad,
on talveti meile võõrast kliimast saabunud - ehk siis vale aeg ja vale
koht.
Mulle
näib, et iga väite aluseks on mingi teadmise alustala mis vaikimisi
nagu vai maasse kinni lüüakse ja millest lähtuvalt siis muud
liigutatavad osised - järeldused ja tegevuskavad - paika sätitakse.
Tundub, et vastuolude aluseks on see, et vaidlejad on enamasti lihtsalt
erinevad vaiad maasse kinni löönud ja imestavad siis, et nendest
lähtuvad maailmapildid omavahel kokku ei klapi.
Et
me ei tohiks süüa puuvilju, kuna talvel meie maal neid ei ole? See
väide seab vaikimisi lähtepunktiks tõdemuse, et elupaik on sobiv ja
võõras toit mitte. Mis oleks, kui vaataks seda veidi teisest alustalast
lähtuvalt - mitte toit pole kohatu vaid pigem elupaik? Näen puuvilju
tõesti kui suurepäraseid, end isepakendavaid, ökolooglisi ja looduslikke
päikesepatareisid, mida meile, kes me oma elupaigaks oleme valinud
pimedama ja vitamiinivaesema kliima, lahkesti päikeserikkamatelt maadelt
saadetakse. Olen tänulik, et saadetakse!
![]() |
Selle ma lõunasöögiks võtaksin! - igal aastaajal :) |
Aga
loomulikult, maailmapildi vaiksed alustalad jäävad lõpeks meie
tolerantses ühiskonnas iga inimese enese valida. Olulisemaks pean oskust
lihtsalt enesele teadvustada, et need by default setting'ud me mõistuses üldse olemas on, mis vahel vastuolulisi maailmapilte tekitavad. Ja et ka need vaikimisi setting'ud
on meie ajudes vajadusel ümber seadistatavad, mitte halastamatu ja
muutumatu reaalsus, milleks neid enamasti oleme harjunud pidama. Nii on
ehk mõistmist üksteise suhtes rohkem ja kibedaid kokkupõrkeid vähem. Kes
teab.
Kommentaarid
Postita kommentaar