Hooajaline toit vs täistaimetoit

Satun sageli rääkima inimestega toitumise teemadel. Kui jätta kõrvale esmane levinud arusaam, et täistaimetoit ei kata inimese kõiki toitainete vajadusi (läbi mõtlemata menüü puhul ei katagi), järgneb sellele teisena kohe väide, et inimene peaks sööma ikkagi oma kodu keskkonnas leiduvat - seda mida meil siin hooajaliselt saada on. Puuviljad, aga paraku samuti ju paljud köögiviljad, on talveti meile võõrast kliimast saabunud - ehk siis vale aeg ja vale koht.

Mulle näib, et iga väite aluseks on mingi teadmise alustala mis vaikimisi nagu vai maasse kinni lüüakse ja millest lähtuvalt siis muud liigutatavad osised - järeldused ja tegevuskavad - paika sätitakse. Tundub, et vastuolude aluseks on see, et vaidlejad on enamasti lihtsalt erinevad vaiad maasse kinni löönud ja imestavad siis, et nendest lähtuvad maailmapildid omavahel kokku ei klapi.

Et me ei tohiks süüa puuvilju, kuna talvel meie maal neid ei ole? See väide seab vaikimisi lähtepunktiks tõdemuse, et elupaik on sobiv ja võõras toit mitte. Mis oleks, kui vaataks seda veidi teisest alustalast lähtuvalt - mitte toit pole kohatu vaid pigem elupaik? Näen puuvilju tõesti kui suurepäraseid, end isepakendavaid, ökolooglisi ja looduslikke päikesepatareisid, mida meile, kes me oma elupaigaks oleme valinud pimedama ja vitamiinivaesema kliima, lahkesti päikeserikkamatelt maadelt saadetakse. Olen tänulik, et saadetakse!

Selle ma lõunasöögiks võtaksin! - igal aastaajal :)

Rõõmutundega laon ka talvisel perioodil turu- /poekotti kõiki neid vilju, mis meenutavad suvist värviküllast aega - on ju päikesevalgus kõige elusoleva algallikas. Asjaolu, et meil Eestis on vähem päikest, ei saa küll minu arvates olla põhjuseks, miks mitte kasutada toiduks päikese vilju. See näib mulle pigem mentaliteedina, kus “trumm läinud, mingu siis juba pulgad ka”. Loomulikult oleks mõistlikum süüa vilju nende loomupärases kasvamise keskkonnas, kuid kõik meist ei soovi ega oskakski ometi kodumaalt igal aastal vähemalt 5-6 kuuks lahkuda. Transpordime erinevate maade vahet nagunii kõiki elutarbeid, olgu nende seas siis ka eluterve toit värskete viljade näol.

Aga loomulikult, maailmapildi vaiksed alustalad jäävad lõpeks meie tolerantses ühiskonnas iga inimese enese valida. Olulisemaks pean oskust lihtsalt enesele teadvustada, et need by default setting'ud me mõistuses üldse olemas on, mis vahel vastuolulisi maailmapilte tekitavad. Ja et ka need vaikimisi setting'ud on meie ajudes vajadusel ümber seadistatavad, mitte halastamatu ja muutumatu reaalsus, milleks neid enamasti oleme harjunud pidama. Nii on ehk mõistmist üksteise suhtes rohkem ja kibedaid kokkupõrkeid vähem. Kes teab.