Lapsepõlvest tuleme me kõik

Mõtlen sageli, et miks on me mõtetesse kinnistunud üksainus reaalsus kõikvõimalikest erinevatest võimalikkustest? Erinevad maailmatunnetused, mida vägagi reaalsed inimesed siin maamunal kasvõi me külje all elavad, kuid mis meile millegipärast üldse korda ei lähe, millest vaatame mööda, valides ikka ja jälle vaid seda ühte, mis meile juba tuttav on?  - isegi siis kui see üksainus välja valitud reaalsus väga haiget teeb ja loogiline oleks valida midagi muud?

Vastuse lätetele jõuan sageli siis, kui asun jutustama kellelegi oma lapsepõlvest või, miks mitte ka, lähiminevikust. See mida oleme ise, oma naha ja karvadega kogenud on “oma”. See on nii lähedane ja vahetu! Kogemise ja meie vahele ei jää midagi, see on otsetee me veenidesse, salvestub me vereringes ja luuüdis. Ka praegu, mõeldes iseeneses tagasi minevikule, tundub kõik juhtunu ja tehtu väga loogiline. Nii pidigi olema, nii elatigi - Kõik elasid nii! Alles siis kui mängu tuleb keegi teine inimene, kellele lapsepõlvest jutustan, hakkavad isiklikud kogemused laotuma laiemale pildile. Alles siis hakkan tajuma, kuhu asetub minu elukogemus kõikvõimalike maailmatunnetuste seas, kui erinevad on baasarusaamad, millele ehitame oma unistused, eeldused ja väärtushinnangud. Alles siis hakkan mõistma, et nii ei elatud teps mitte kõikjal. Ei, see ei pidanud nii olema, ei see ei olnud loogiline. Võinuks olla palju hullem, võinuks olla palju parem, võinuks olla aga ka lihtsalt teistsugune. See oli lihtsalt üks kogemus miljonite võimaluste seast! Kindlasti mitte midagi sellist, millest võiks determineerida oma käesolevat reaalsust või eeldada, et nii asjad käivadki. Ja oh õudust, siis alles mõistan, et see kõik ei olnudki ideaalne. See oli ainus reaalsus minu kui lapse jaoks, kel polnud muud valikut. Külma duššina jõuab teadvusesse arusaam, et kogu maailmas lokkav vägivald on teadvustamata nii vägivallatsejatele kui ka nende ohvritele. Vägivald, alandamine ja muud psühholoogilised surutised on me kogemustesse nii sisse kodeeritud, et muud tõepoolest ei oska eeldadagi! Meil puudub adekvaatne võrdluspilt, sest oleme ebavõrdselt empaatilised enda elukogemuse suhtes võrreldes teiste inimeste elukogemustega - ja seda isegi siis, kui teiste baasarusaamad elust on paremad ja vääriksid me täit tähelepanu ja õppust võtmist! Ei ole nii, et ma praegu, nüüd kus olen meditatsioonipraktikate käigus lähemale jõudnud alternatiivsetele maailmatunnetusviisidele, oskasin neid enesele igiomaseks treenida - oh ei!, olen alles oma tee alguses, mu argipäevane tavateadvus viibib ikka veel suuremalt jaolt meeleseisundis, kus on normaalne vaimne vägivald, armastuse puudumine ja enese allasurumine - mu lapsepõlve taak. Ja lapsepõlvest me tuleme kõik.

Sellel on tegelikult ka psühholoogiline seletus - inimesele omane kohanemisvõime. Mulle meenub seik ülikooliõpingute ajast, mil õppejõud tegi loengus juttu laste koolivalikust. Et iga lapsevanem soovib oma lapsele parimat õppekeskkonda. Oletame, et laps kandideerib linna parimasse kooli, mille puhul on teada, et just sealt sirguvad harmoonilised ja loovad isiksused, tegu on looduskeskkonnas asuva eliitkooliga. Vanemate ootused on suured - paraku selgub, et nende võsuke ei saanud ihaldatud asutusse sisse. Veel hullem, selgub, et laps ei saanud sisse kuhugi mujale, kui vaid palju kirutud lähimasse konveierkooli, kus on ülerahvastatud klassid ja remontimata õppekeskkond linnamüras. Esialgu on kurtmist palju, aga kas jäävad vanemad siis päevast päeva kurtma? Oh ei -  juba üsna pea muutub palju kirutud kool nende sõnul hoopis parimaks paigaks, et kui mugav on sinna lapsi viia ja mida kõike positiivset seal veel kõik ei ole! Inimesele on omane pidada parimaks seda situatsiooni, kus ta parasjagu viibib, see on psühholoogiline eluterve kaitse oma enesehinnangule. See psühholoogiline eluterve kaitse paneb meid lastena võtma omaks ja tunnistama vaikimisi parimaks ja ainumaks just selle mentaalse keskkonna, kus me üles kasvame. Selle pinnalt on ehk kergem mõista, kuidas ka vägivaldses peres kasvav laps ei ole võimeline üldse nägemagi, et talle tehakse liiga. Mind on see fakt alati hämmastanud, olen küll mõistusega teadnud, et vägivalla ohver ei teadvusta vägivallaakti, aga ma pole osanud seda teadmist tunnetada. Et  kuidas saab see võimalik olla... Aga on...

Ja kui isegi vägivalda ei ole võimeline selle kogeja enesele teadvustama, kui isegi lööja ise ei saa aru, et ta viibib mingis paralleeluniversumis… kuidas saakski siis eeldada, et tavapärase teadvusega suudame oma eludes lahti lasta nö kergemaid vaevusi tekitavatest mõttemustritest? Hirmud, häbi, alaväärsus - need kõik tunduvad väljaspoolt tulevate paratamatustena, mitte me eneste valikuna, kas pole nii? Olen avastanud eneses mitmeid ääretult  jaburaid baasarusaamu.. nt "alati peab kuhugi pürgima ja see peab olema meeletult  raske", "õnn on kusagil kaugel ja sinna jõudmiseks on juba väga kiire" jne-jne :D. Me tavapärane elu koos kõige kannatustega tundub lihtsalt nii normaalne. Baasarusaamad on kinnistunud, kinnistunud on see, kes me oleme, see mis on meie jaoks ja mis mitte, mida oskame oodata eneselt ja teistelt. Kui oluline on aegajalt vedada iseend alt, murda lojaalsust iseenesele, teha endale pikka nina ja jätkata hoopis teises arusaamade suunas! Me ei unista nii tugevalt, et unustada iseend ja oma praegust seisukorda. Ja kui unistamegi, siis ikka veel vanade baasarusaamade pinnalt. See on hädavajalik, unistada iseenese unustamiseni!!! Asetada end hoopis teisele pinnasele ja leida, et see on meile sobilik, kui vaid soovime. Avastada end taas kõikide võimaluste maalt. Soovin meile kõigile ennastunustavaid unistusi ja enneolematuid reaalsusekogemusi!