Sisemine kell ja karjakell

Mulle meenub üks uurimus aja kulgemisest inimese sees, kui temalt on võetud igasugused välised vahendid kella määramiseks. Uurimuse sihtgupp veetis teatud aja naturaalse päevavalguseta ruumis ja pidi kujundama oma ööpäevase rütmi vastavalt sisetundele. Tulemused varieerusid, nagu ette arvata oligi, märkimisväärselt. Osad inimesed tegutsesid aktiivselt vaid mõned tunnid - leides seejärel, et nüüd on arvatavasti öö ja tegid seejärel lühildase uinaku, alustades siis taas "hommikutoimingutega". Teised kulgesid jälle tavapärasest 24h-st pikemate ööpäevatsüklitega. Ka neil, kel ööpäeva rütm jäi enamvähem 24h piiresse, algasid "hommikud" tegelikult väga erinevatel kellaaegadel.

Mõistmaks, et igal inimesed on oma sisemised rütmid nii lühemate kui pikemate eluperioodide jaoks, ei ole vaja tegelikult sihtgruppe ega uuringuid. See on iga elusolendi loomulik seisund - õigus oma ajale ja elurütmidele on samasugune inimõigus nagu õigus hingata sisse ja välja omas tempos. Nagu õigus istuda sööma siis, kui kõht on tühi, mitte siis kui kõlab lõunakell. Aastaid tagasi, koolilapsena, avastasin, et koolivaheaegadel kaldusid päevad ilma igasuguse tegevuseta venima pealelõunani välja, kuid alates õhtul ca 16 paiku tekkis mul tavaliselt soov tegutseda, luua midagi. Kunstiharrastajana ja käsitöölisena oli mul tegu, et jõuda siis kella 17-ni lahtiolevatesse ladudesse või erapoodidesse, et osta vajalikke tarbeid õhtuseks loometööks. Olin ju kella 16 paiku nagu just ärganud. See oli minu hommik.

Mõeldes sellele, kuidas ühiskonnas üritatakse mugavamaks massidega manipuleerimiseks kõigile üks ja sama aeg-ruum kostüüm selga passitada, hakkab mul tõsine hirm. Ja väga kurb ka, tuulde lastud eluaegadest. Kas tõesti näeb keegi selles veel kasu, lihtsust või mugavust? Kas tõesti keegi leiab veel, et selline taktika võiks toota kasumit? Sundida õhtupoolse sisemise kellaga inimene hommikul tööle on sama narr kui sundida hommikuse aktiivsusega inimest öösel töötama. Tulemus ei saa ju olla nagunii hea. Oleme kõik erinevad, oma rütmidega. Nii ööepäevade, nädalate, aastate kui ka aastakümnete lõikes.

Foto: Goatfeathers Point Farm

Ja vaatamata sellele kõlab hommikuti ikka veel pea enamikes linnamajades sotsiaalne karjakell. Märguanne enesega kontaktis olemisest loobumiseks. Käivituvad masinad, piiksuvad turvauksed, kõlksuvad avatavad lukud, liikuma läheb massiivne inimvoog viies kaasa kõik mis selle teel ette jääb ja algab taaskord eilne etendus - tänane päev.