Õppetund tomatitaimedelt

Kunagi, üürides Pirital pisikest pugerikku ja pimedat tuba, otsustasin kord kevade hakul verandale tomatitaimed kasvama panna. Tuttavad korrutasid, et nii tuulises ja varjulises paigas ei kasva need mul tuhkagi - et ärgu ma üldse haak-kaa-kuu-giii! Kuna see "ära üldse hakkagi" kõlab mu tutvuringkonnas liigagi sageli moodustades justkui refrääni kõikidele pähe turgatavatele ideedele, olen õnneks omandanud aastate jooksul selle klausli suhtes suuremal või vähemal määral immuunsuse, jättes oma jaburad ideed enamasti enese teada või andes neist teada vaid teatava psühholoogilise barjääri tagant.

Toonagi kuulasin soovituse tomatikasvandus sinnapaika jätta rahus meeles ära ning külvasin seemned varakevadel pottidesse. Varsti need toredakesed ka üles tulid ning verandale nad kasvama ka said. Aga oh õudust - varjulisele ja põhjapoolsele kasvupaigale lisaks oli tulemas tuuline ja vihmarikas suvi. Nii ma siis seal edasi-tagasi seiklesin... tormi korral taimed tuppa, päikesega õue - linna tööle jõudes taimed õues aga õues torm või vastupidi, taimed toas ja õues särav päike. Tundsin end tõeline lapsehoidjana! Võta või töölt vabaks! Kasvasid need taimed küll kuid kidusid ja kidusid, sügiseks polnud ainsamat õit küljes, vaatamata siis viljadele. Ega ma teab mis saaki nüüd linnakeskkonnas igatsenudki, kuid püüdest taimi tormide eest kaitsta olin selleks ajaks surmani tüdinud. Kord, enne tööle tormamist taas potte verandalt tuppa vinnates, komistasin lõpuks uksepaku otsa ja käisin kogu kupatusega käpuli. Vaatasin oma hoolt ja vaeva paisatuna põrandale, juuri ja mulda kõik koht täis... See oli viimane piisk karikas. Korjasin mulla põrandalt kokku ning teise, terveks jäänud poti jätsin lihtsalt verandale. Lõplikult. Ma ei tahtnud enam teada, kuidas neil taimedel läheb... Sügise poole kasutasin verandat harva ja mingit tähelepanu taimed minu poolt enam ei saanud. Eks ma silma nurgast nägin, et ära kuivanud polnud ja lasin vaikselt neil omaette elutseda...

Suur oli aga mu üllatus, kui pärast pikki nädalaid ja selle sündmuse juba unustanuna, talve hakul satusin taaskord verandale. Oli sadamas aasta esimene lumi ning toas seda märgates tõmbasin jope õlgadele ning astusin verandale esimesi helbeid imetlema - ... ja seal see taimepott siis oli, täisroheline, kaetud esimese värske lumekirmega ning lehtede vahelt paistmas kaks imetoredat kollast õit... :)

Tundsin kuidas see üks vaatepilt jutustas mulle pika loo vajadusest mitte midagi siin maailmas liialt kaitsta, kontrollida või karta. Meil kõigil on oma aeg, oma ilu ja väärtus - ja kõigil täiesti omapärasel, autentsel viisil! Nende tomatitaimede panus oli anda endast mitte vilju vaid kinkida üks imeilus pilt õitest keset lund, aga seda alles siis, kui olin nad lõpuks ometi rahule jätnud! - kinkida ühele algajale rohenäpule ja veel algajamale mõtisklejale üks ilus  ja omapärane õppetund...