Sügisesed päkapikud

Enamus mu kolleegidest omab suuremat või väiksemat maakodu ning saab nautida oma aiast pärinevate viljade võlu. Kuna on teada, et minul oma aeda ei ole ja et ma täistaimetoitlasena iga koduaias kasvanud vilja juubeldades vastu võtan - siis üsna tihti mõeldakse ka minu peale :)

Jõuan tööle teistest hiljem ja see on ikka väga vahva vaatepilt, kui arvuti ees ootab taldrik värskete vaarikate või tikritega... Või on lauanurgale ilmunud suur jurakas kurk :D - just nii nagu see kurgitaimelt korjatakse, otsast mullane ja igati maine. Vaatan ja nuputan, et kes seekord siis tõi, tore nuputamine päeva alguseks! Naudin neid hetki väga ja kannan südames - see meenutab, et looduses jagub kõike kõigile küll. Et kõige eest ei pea poesabas seisma, kliendikaarte läbi lugerite tõmbama ja lisaks ostule banaalseid reklaame kuulama. Naljatamisi mõtlen vahel, et no mul pole koduaeda ju vajagi, vilju lihtsalt kasvatab mu töölaud, igal hommikul aga vaata ja nopi mis öö jooksul sinna kasvanud on :)

.... Ja see on kõik nii loomulik, hoopis teistmoodi kui jõuludel, mil pigem kostitatakse üksteist kehale ebavajaliku kraamiga. Olen tänulik, et mu ümber on selline keskkond, sellised inimesed, selline loodus. Need inimesed ja need hetked on nagu väikesed päikesesadamad, kuhu oma mõtted ankrusse anda, kui mujal mõtteväljadel sajuseks kisub ja varju kuidagi ei leia. Kogun selliseid hetki oma hinge, vaatlen, meenutan ja olen tänulik! Tean, et ühel heal päeval on ka minul maakodu... ja siis saan omakorda selle maakodu vilju edasi jagada neile, kel maatükki linnast väljas võtta ei ole :)