Toitumine ja vaimne keskkond

Sotsiaalmeedia kaudu kuulen sageli ajakirjanduses ilmunud süüdistavatest artiklitest täistaimetoitlaste aadressil, milles lubataks justkui täistaimetoitlasel teha iseenese toiduvalikute puhul, mis iganes soovib, aga lapsed...- vot lapsed jätku rahule. Et lapse toitumise muutmisel täistaimseks võivad tekkida toitainete puudujäägid ja elustiili erinevuse tõttu vastuolud koolis ja mujal sotsiaalkeskkondades. Ma ei saa ega tohikski rääkida laste täistaimsest toitumisest, kuna lapsi mul enesel ei ole ning lastega perede valikud jätan suurima rõõmuga nende eneste teha. Küll aga olen nii laste kui ka täiskasvanute tervisliku toitumise peale mõelnud veidi teisest filosoofilisest aspektist, milles ehk omnivooride ja täistaimsete toitujate vaated nii väga ei vastandugi.

Intuitiivselt hakkasin selle peale mõtlema juba palju aastaid tagasi, koolipõlves. Olen varasemas elus olnud ikka väga suures ülekaalus, raskeimatel aegadel vaatas kaalunumbrilt vastu 72 kg ja seda vaid 164 cm pikkuse keha juures. Olin toona ikka väga õnnetu ning proovisin uuesti ja uuesti tervisliku toitumisega algust teha. Mitte, et mul teadmisi poleks olnud - oh ei, teadmisi tervislikust toitumisest oli mul enamgi kui vaja! Teatavasti on just ülekaalulised inimesed enamasti kõige teadlikumad toitude kaloraažist, koostisest jne. Mul olid teadmised, aga rakendada suutsin neid paraku ainult koolivaheaegadel. Ootasin väga suvepuhkuseid ja lühemaid vaheaegu, sest teadsin, et siis suudan lõpuks tervislikust päevakavast pikemalt kinni pidada. See oligi mu puhkuste ainus eesmärk, tundsin, et jõuan siis enese eest hoolitseda, nautisin seda iseenese ja oma tervise jaoks eraldatud aega väga. Naastes sellest tervislikust oaasist aga koolikeskkonda, kadus tervislikkuse rada taas üsna pea käest. Kuulates hiljuti üht tervisliku toitumise loengut ja sealhulgas soovitusi lastele tervislikumate toitumise harjumuste tekitamisest, tabas mind küsimus, kuivõrd mõjub tervisliku toidu söömine (olgu see siis täistaimne või lisaks vähese loomse sisaldusega) laste nö "läbilöögivõimele" halastamatus linlikus keskkonnas, eriti koolis. See, mida lastele ebatervislikuks toiduks peetakse, toimib ju nende jaoks ju kui "energiavõimendi" - nt kerged süsivesikud saiakeste näol, suures koguses suhkrut ja kofeiini energiajookidest, kummikommidest, hulgaliselt rasva, soola ja maitsetugevdajaid krõpsudest jne. Mulle koguni tundub, et selline toit nagu oleks alati jooksus olevate laste energeetikaga üsna vastavuses - laps peab suutma ja jõudma kõike, soovitavalt kiiresti ja kähku. Kiire energialaks aitab reageerida, kui kusagilt jälle "ootamatu pauk" saabub. Kus siin enam aeg maha istuda ja tervislikku lõunat süüa? Mis siis, et pikemas perspektiivis mõjuks see jah jõudlusele ehk pigem pärssivalt, aga noor organism on tugev ja tuleb toime...

Praeguseks olen mõistnud, et tavapärane linlik elukeskkond nõuabki toime tulemiseks stimulante. Tervislik toit ei stimuleeri piisavalt, tervislik on rahuliku ja harmoonilise keskkonna söök - siis ta annab piisavalt ja jätkusuutliku koguse energiat. Sellest ka mu järsud kaalutõusud mineviku kooliperioodidel. Me ei saa tervislikust toidust piisavalt järsku energiahulka tulemaks toime igapäevases keskkonnas omavahel kooli- või töökeskkonna tõttu kokku paisatud täiesti erinevate ja võõraste inimeste omavahelise halastamatuse, konkurentsi, vaenu, kadeduse, hirmu ja ärevusega, emotsioonide üleskütmise ja valjude vastandlike arvamusarvaldustega. Seda on lihtsalt liiga palju... ja kui lisada juurde veel meedia- ja sotsiaalmüra ning linlik helikeskkond. Usun, et nii mõnelgi määral on keskkond vastavuses toidulauaga ja vastupidi, toidulaud vastavuses keskkonnaga, kuigi jaa, see ei pea ilmtingimata nii olema. Eks stimulante ole teisigi, kui toit - eks igal ühel oma lõksud, millesse langeda. Ma ei suudaks olla linnas tervislik toituja, kui ma ei tegeleks igapäevaselt vaimsete praktikatega, mis kogu seda painet teisel viisil maandada ei aitaks, kui et nt naatriumglutamaadi või valge suhkru abil. Kuigi vahel libastun minagi ja võtan mõne liigse kohvitassi, kui tunnen, et lihtsalt enam ei suuda. Õnneks on mul suures osas võimalik valida vaikus, valida meditatsioon, valida loodus, valida kvaliteetne uni ja puhkus. Libastumised on enamasti vaid mu enese valede otsuste küsimus. Lastel on vähem võimalust valida, nad peavad suutma nii palju... seepärast mõistan tegelikult neid krõpsu- ja kommipakke ning energiajooke bussides ja tänavatel... mitte õigeks ei mõista, vaid lihtsalt mõistan...

Raske on koos toimida "kiiremini-kõrgemale-kaugemale elustiili" tõttu vaegtundlikkusse haigestunud kaaslastega, lapsed on ju eriti sotsiaalsed ja soovivad olla ikka nii nagu teised. Õnneks ikka on vapraid perekondi ka, kus lapsed on nii iseteadvad, et võtavad oma harmoonilise ja teadlikku energiavälja kaasa kõikjale kuhu lähevad. Ja tõmbavad peak point / down point elustiilile orienteeritud keskkonna veidigi rohkem tasakaalu. Kes kehtestavad kõikjal just endale sobiva harmoonilise maailmakorra. Ja see teeb muidugi ainult rõõmu :)