Lõvi lõunalaud

Küllap komistab iga täistaimetoitlane ühel eluhetkel väite otsa: ... Aga loomariigis ju osad liigid tapavad teisi? See on ju elu loomulik osa?

Seekordne postitus ei ole minu enese mõttekäik. Tahaksin tsiteerida lõiku ühest küllaltki väljakutsuva pealkirjaga raamatust - tegemist on Vadim Zeland'i raamatuga pealkirjaga "Tehnogeense süsteemi murdmine". Ma ei ole inimene, kes suudaks või tahaks otseselt järgida igasuguseid mõttegurusid ning kriitilised otsused jätaksin kõikvõimaliku raamatutest ja internetist leitavate tekstide osas iga inimese enese teha. Aga see lõik vastusena darvinistlikule elukäsitlusele, kus tapmisvõime on "võitjate" sümbol, inspireeris mind ja tahaksin seda seepärast ka siin blogis jagada :

Niisiis, Vadim Zelandi käsitlus loomadest, tsiteerin lk 176:

"Tavainimene, kes ei tunne tegelikku elu looduses, võib arvata, et kui kiskjad seal elavad, on neil kõik suurepärane. Kuidas siis muidu! Keegi sind ei ähvarda. Sa võid ära süüa, kelle tahad või siis vähemasti selle, kellest jagu saad. Sinu liha ei himusta keegi. Ela oma rõõmuks, söö, palju tahad, naudi vabadust! Ümberringi on küllalt nürimeelseid rohusööjaid ja rumalaid kalu! See kõik kuulub sulle! See on sinu saak!

      Tegelikult on kõik palju keerulisem ja peale selle ka traagilisem. See on vaid illusioon, et kõik nii lihtne on. Ekraanil näidatakse meile, kuidas lõvi ründab pühvlit, karu püüab kala, hunt tapab jänese ilma vaevata... Jahimees tulistab uljalt hirve... Ja nii edasi. Näidatakse finaali, aga kogu eelnev protsess jääb kaadri taha. Seepärast näibki, et kõik käib kergelt ja lihtsalt: kui oled püramiidi tipus, oled kuningas ja jumal, sulle on kõik kättesaadav.

      Tegelikult on kõik vastupidi. Paradoks seisneb selles, et mida kõrgem on sinu aste püramiidis, seda raskem on sul end ära toita. Ja vastupidi, mida madalam on sinu aste püramiidis, seda kättesaadavam on toit. Imelik, kas pole? Aga see on tõepoolest nii.

       Asjade tegelik seis on selline: püramiidi ülemistel astmetel valitseb nälg. Sõna-sõnalt ellujäämine võimalikkuse piiri peal. Eriti nendest aegadest peale, mil päris tippu asus inimene. Seda (nälga) tunnevad vähesed ja veel vähem on neid, kes sellest räägivad. Kui toidupuuduse tõttu hukkuvad kiskjad, peetakse seda loomulikuks protsessiks - nii-öelda arvukuse reguleerimiseks.

      Vähesed teavad, et lõvikari ei söö vahel kuude kaupa. Lõvid (mitte need, kes on loomaaias või tsirkuses), näevad sellistel aegadel välja nagu kõndivad luukered. Hundid võivad nädalaid saagi otsinguil tulutult ringi joosta. Jääkarud on üldse ainult luu ja nahk, sest neilgi juhtub, et nad ei suuda kuude kaupa toitu leida. Küürvaalad, kes toituvad heeringatest, ei saa süüa pool aastat (!).  Aga fütoplankton, asudes püramiidi kõige alumisel astmel, sööb, millal tahab ja palju tahab". Tsitaadi lõpp

Jah, ma lepin sellega, et tapmine on osade loomaliikide jaoks elu paratamatu ja loomulik osa. Ometi tunnen ma neile omamoodi kaasa, et neile teistsugust olelusvormi siin maamunal võimaldatud ei ole. Ei-ei, ma ei arva sugugi, et lõvid, tiigrid või luiged oleksid kuidagi vähem graatsilised olendid kui gasellid või kaelkirjakud :) - nt hunt on olnud pikka aega üks mu hingeloomadest. Austan neid väga. On küsimusi, millele me vastuseid ei tea ja las siis olla nii - ma tõesti ei tea, miks osad liigid peavad elusolemiseks teisi tapma (jah, peamine põhjus - taimtoiduliste liikide arvukuse reguleerimine, aga... omakorda, miks just selline loodusepoolne reguleerimine?). Aga mul on nii hea meel, et oman inimliigina valikut ja et mina  toiduks kedagi tapma ei pea!!!