Televiisori tavapäratu staatus

Veelkord telerist...

(Põgusalt sai teleriteemat puudutatud: Selles postituses)

Mõtlen sageli televiisori või raadiosaadete peale. Tajun saateid ja saadetega seotud inimesi väga reaalsetena. No võtame näiteks kella üheksased uudised - See inimene, kes diktoripuldis räägib, on minu jaoks vägagi reaalne. See info, mida ta edastab, samuti ülireaalne. Nad on minu jaoks päris. Aga see "päris" tunne tekitab minus hulga veidraid tajusid ja kujutluspilte:

Võttes reaalselt. Kujutage nüüd ette, kuidas täpselt kell üheksa astub Teie kodusse sisse täiesti võõras inimene. Ennem kui jõuate ehmatada või aru pärida, hakkab see sisse sadanud inimene ilma mingisugust tagasisidet ootamata Teile kõnelema. Aktiivselt ja hinge tõmbamata patrab ta Teile kaasasektorist, india majanduskriisist ning keisri uutest rõivastest. Te püüate küll olukorda sekkuda ning saada selgust, miks kutsumata külaline tuli ja miks Te küll selliseid asju üldse teadma peaksite, aga ta ei lahku ega luba ka vahele kõneleda. Usutavasti kutsuksite sellisele inimesele lõpuks teatavad sotsiaalsed organid järele. Tuttava või sõbra puhul kärataksite, et olgu ometi lõpuks vait ja kadugu eest.

Murrab me kodudesse ja ajudesse...

(Foto on illustratiivne, allikas:
https://www.thebalance.com/why-is-
there-so-much-breaking-news-on-tv-2315470)

Me ei lase oma lähedastel sageli olulistestki asjadest rääkida, kaugeltki siis sellist igavat ning koormavat sõnaderägastikku kõrvade vahele valada. Televiisoril ja raadiol aga paistab olevat ekstraordinaalne status quo. Mulle näib, et sageli ei pane inimesed tähele, et see mis televiisorist tuleb, on ju need samad reaalsed sõnad, mida ütleksid Teile reaalsed lähedased inimesed, ja need kujutisedki on ju päriselt olemas, päriselt elus. See ei ole mingi eriline staatus. Öeldakse, et oled see, mida sööd. Lisaksin, et oled see mida laiemalt tarbid. Ka info on "söök" - ajutoit, uskumuste ja mõttemustrite toit. Telerile antud eriline staatus aga matab inimese veidra ajuudu alla, mis halvab kriitilise mõtlemisvõime selle info reaalse sisu suhtes. Uudised olevat tähtsad, sellest eeldusest piisab.

Mõistes, et kusagil mujal pole midagi erilisemat, millele peaksime oma tähelepanu kulutama (inglise keeles on selleks väga hea väljend - to pay attention - ehk siis tähelepanu maksmine kellelegi), muutuvad paljud infokanalid üsna naljakaks. Neid infokanaleid ilma kriitikameeleta tarbivaid inimesi on aga mul ühtaegu kurb ja hirmus vaadata - mulle sageli näib nagu oleks neid saateid tarbivad inimesed sama kauged, ulmelised, ajuudused ja ebareaalsed, kui see info, millega nad igal täistunnil end meedikanalitest pommitada lasevad...