Soovitus stressisööjale II: mõeldes tagurpidi

Hakkasin mõni päev tagasi uuesti rangelt tasakaalustatud toitumise menüüd järgima - põhiline impulss selle sammu tegemiseks oli pea kaks kuud kestnud väsimuse ja kurnatuse seisund ja selle tagatipuks 12 päeva jutti kestnud põskkoopapõletikulaadne haigus (ei olnud korona - praegusel ajal kiputakse arvama, et iga raskem haigus mistahes sümptomitega on just see), mille tekke tagamaid ma väga hästi tean. Põhjuseks on viimasel aastal stressi tõttu eriti käest lastud toitumine. Saiakese ja jäätised olid mu parimad abimehed, et töö tehtud saaks ja rohket ühistransporti hõlmav tee tööle mind ei heidutaks. Haigus ja kodus olemine on andnud mulle võimaluse aja maha võtta ja veidi toitumise teemal mõtiskleda. Ning aega tajuda ja tunnetada seda, kuidas teistsugune menüü mind sisemiselt muudab. Alles  nüüd mõistan seda lihtsat asjaolu:

Stressisöömine ei ole pöördumatult lineaarne nähtus - ei ole nii, et kõigepealt koged stressi ja seejärel maandamiseks/lohutuseks sööd ja midagi sinna parata ei saa. Sellisel juhul oleks säärase ülimalt levinud (vähemalt naiste seas) psüühilise eripäraga elamine küllaltki lootusetu seisund. Ja lootusetuks olengi seda nähtust lähtudes enda elukogemusest pidanud, sest stressi ja pingeliseid olukordi elust ju täiesti välja lõigata ei saa. Ja sel juhul ei aita ei trenn ega maksimaalse lõõgastuse seisundi pidev otsimine. Tuleb mõni keerukas olukord ja nullib ära kogu nähtud vaeva.

Olles nüüd mõned päevad tasakaalustatud menüü peal, tunnen selgelt, kuidas mul on oluliselt vähenenud jõud vihastamiseks, ärritumiseks, hirmumõteteks, kaitsepositsioonil olemiseks, ahastamiseks. Need on emotsioonid, mis vajavad eksisteerimiseks lisaks energeetilisele poolele ka füüsilise maailma toetust - vajavad nö "peak point/down point" toiduaineid nagu rohke suhkruga toidud, karastusjoogid, jäätis, kohv ja muu säärane. Ka vürtsikas ja rasvane kooslus ajab asja hästi ära, et oleks jõudu ärrituda või tunda ahastust. 

Olen aru, saanud, et kui ma suudan keerulises olukorras viibides mõista, et stimulantide järele haarates ei toida ma mitte oma keha ega rahusta seda maha, vaid toidan minus tärganud negatiivset emotsiooni, et see ka füüsilise maailma poolt jõudu juurde saaks - siis peaks olema kergem see toit käest panna ja iseenesesse vaadata, kas ma vajan ilmtingimata tugevat emotsionaalset reaktsiooni või saan ehk kuidagi kergemalt hakkama. 

Ühest küljest on see ilmselge ja iseenesest mõistetav, et tasakaalustatud toitumine mõjutab inimese vaimset tervist paremuse poole - aga stressisöömisest ei osanud ma varem niimoodi mõelda, et annan energiat ju negatiivsele emotsioonile. Tundes tööl väsimust ja tülpimust ning igatsust kodu järele, siis tunduks nagu hea mõte võtta midagi maitsvat ja saada energiat lõpuni vastu pidamiseks - kui ma tean, et saan suhkrurikkast toidust ühtlasi jõudu veel suurema tülpimuse ja väsimuse tekkeks, võib juhtuda et mul tööl üldse söögiisu ära kaob. Eks mul ole aega nüüd kevadeni seda "tagurpidi-teooriat" katsetada ning kindlasti kordi ja kordi läbi põruda ning uuesti alustada :)