Talvine viiv 2022

Ma ei tea, kas see on sellest, et olen pühendunud looduse nautleja, või millestki muust, kui viimastel aastatel tunduvad olevat eriti kaunid talved, kevaded, suved ja sügised. Vaatan ja imestan. Ka sel aastal olid detsembris imeilusad advendid, lumivalged ja hubased, jõuluselt kutsudes - et pered, pered, tulge juba koju, puhkame koos. Oli välja peetud uus aasta ja on rahustav tasane talv. Kuniks veel - juba täna mere äärde satudes lainetas seal lopsakas, inimestest välja puhanud, külluslik ja läbipaistev talvine meri, lained juba ranna peaaegu jääkamakatest puhtaks lükanud. Veel paar päeva tagasi sätendas rannal aga talvine jäähõbe, moodustades ülinauditavaid mustreid. Selliseid hetki võiksin vaatlema jäädagi, võiks öelda, see on põhjus, miks elan. Ma ei ole mingi looduspildistaja või videote tegija, kuid lõputute rannas viibivate pildistajate mõjul tundsin midagi, et ehk tahan midagi sellest saabuvasse kevadesse ja suvesse kaasa võtta. Jah, see kõlab kummaliselt, tavaliselt ei taheta suvesse midagi talvest kaasa võtta, kuid arvan, et talve vastu räägib inimestes pigem väsimus, sest talvel peakski tegelikult puhkama, nii nagu loodus seda teeb - meie inimestena aga teeme tööd. Liiga palju tööd. Ja siis ootame talve lõppu. Jäine meri tundub kuidagi eriti külluslik ja hapnikurikas. Eks mere ääres saavad lõpuks hingata kõik need, kel hing pitsitab. Telefoni mikrofoni tõttu ei saa ma lisada heli, olgu need lõigud lihtsalt üks talvine viiv:

Kristallid rannal