Tähtpäevad ja peretülid

Kuna mul köögipõrand on pikemat aega remondis, siis fotodega retsepte luua hetkel ei saa. Ootama jäävad gluteenivaba rabarberikook ja gluteenivaba sai. Mis teha - mõtisklen siis hetkel niisama.

Meil oli jaanipäeval peretüli. Tüli tekkis sellest, et üks inimene pani grilli liiga vara käima :D  Ja kõik oli ühe teise inimese arvates sellepärast siis rikutud. Kõlab nagu "Õnne 13" jah? Totter tõesti. Aga kui palju on selliseid tühje tülisid eesti peredes? Pühade ajal? Vist päris palju. Hakkasin tol õhtul mõtlema, et kuidas see ikkagi nii on, et just pühade ajal on inimesed nii aldis iga väikese asja pärast riidu kiskuma. 

Tundub, et see on seotud inimeste ootustega ja sotsiaalse programmeeringuga. Jaaniõhtu peab olema hästi õnnestunud. Nagu jõuludki. Või muud pühad. Ja inimesed nagu panevad ennast selleks valmis. Et peab tulema mingi oluline sündmus, millest saab pärast teistele rääkida. Kõrgendatud ootustega kaasneb ka suurem energialaeng. Et nüüd on see tähtis hetk käes. Isegi kui plaane polegi, vahel ikka loodetakse, et äkki ikka tuleb idee kuhugi veel kiiruga sõita või midagi erilist ette võtta. Aga kui midagi tavalisest olulisemat sel õhtul ei tulegi? On lihtsalt üks ilus sume vaikne õhtu? Ei olegi pidu, ei ole muusikat, ei ole sõpru, ei ole mingit tähtsat sündmust? Lihtsalt saun ja grill? Siis vist see energialaeng tahab inimestest muud moodi välja saada - ja välja saab see siis tüli näol. Energia peab kuidagi end maandama. 

Teine põhjus, mis selliseid tülisid vallandab, on minu arvates ületöötamine. Inimesed on väga kurnatud ja kui siis see üks tähtis õhtu kätte jõuab ja nõutakse endalt ülevoolavat rõõmu ja pidu... - vallandub hoopis see valu ja lootusetus, mis tolle tähtsa õhtuni inimest rutiinsetes päevades kandis. Vallanduvad ja meenuvad ka teiste tähtpäevade eelnenud ebaõnnestumised. Neil õhtutel tahab inimestest valu ja pettumus välja saada. Sest see üks õhtu tegelikult ei ravi kurnatust ja kohustus olla õnnelik valab õli tulle juurde. Sel juhul oleks mõistlikum neil õhtutel magada ja niisama olla. Ma pole tööeas eluski pidanud jaanipäeva, kui sellele on järgnenud veel üks töönädal! Kui siis vaid mõnel harval aastal suvilas veidi lõket sussitanud. Milleks end traumeerida? - pigem nautida seda vähest poolt-teist vaba päeva niisama. Saan aru kui inimesel algab puhkus peale jaanipäeva, siis võib jah jaaniõhtuks plaane teha. Muidu röövib see viimsegi energia. Ja sageli lõpeb tüliga. Sest kui energia on otsas, siis pole seda kõrgendatud hetkeks ka enam kusagilt võtta.

Ma lapsena olin vägagi sotsiaalselt programmeeritud. Kohusetundlikult ohverdasin oma viimsegi aja - kuni polnud enam midagi ohverdada. Olen elus lootusetult palju kordi läbi põlenud. Nüüd mõistan, et absoluutselt iga päev on püha. Iga hommik on püha, iga päeva kulg on püha, iga õhtu on püha. Keegi ei saa ega tohigi mulle öelda, millal peab olema teistest püham päev. Jah, tore, kui jaanipäevgi õnnestub ja läheb hästi. Mul pole midagi selle vastu. Kuid palju olulisem on mu jaoks see, kuidas õnnestuvad mul aastaringi kõige tähtsusetumad päevad. Kõige rutiinsemad päevad. Kas ma nägin päikesetõusu? Kas ma suutsin märgata õhtuse kuldse tunni kõige värviküllamaid hetki puudel peegeldumas? Kas oli meeles loojakulende tegevatele lindudele soovida head ööd? Kas kõik pardipojad merekaldal on ka täna alles ja terved? Kuidas on täna hommikune meri? Kas mõni huvitav pilv läks ehk märkamata mööda? Kas oli piisavalt joogivett kaasas, et kasta ka päikeselõõsas kuivavat umbrohupõõsast mu istumiskohal? Kas on piisvalt vaikne ilm, et koduteel seisatada ja kuulata suve kesköist lehtede sahinat puudes? See kõik on nii metsikult põnev mu jaoks. Niimoodi ei ole aegagi ootusteks ega tülideks. Mu soovitus oleks samuti inimestel, kel pühad pigem kurbust, ärevust ja tülisid kipuvad üles keerutama, mõelda, et iga päev tegelikult on ju oluline ja asjatult ootuseid ühe päeva suhtes üles kruvida ei ole kuigivõrd tervislik. Teinekord on hea mõte sotsiaalsed programmeringud ning ootuselt eneselt heita ja proovida mõelda, kas need ikka on kasuks või mitte. Jaanipäeval on aasta pikim öö ja selles seisnebki selle erilisus - mitte selles, kas seda saab kuidagi väljastpoolt vaadates eriliselt tähistatud või mitte.

Kõige tavalisema püha päeva imetabane õhtu - siis, kui päike on loojumas  
aga suveõhtu soojus ja vaikus muudkui kestab ja kestab