Talvine viiv 2023

Talvel on linnaäärne meri vahel mattvaikne nagu sügav kosutav uni. Juba paar hingetõmmet selles on nagu puhkus kõiksevägevama kumeras peopesas, nii kerge, kandev ja ajaväline, eemal kõigest tähelepanuköitjatest (köitja kui kinni siduja, vangistaja) ja kärast. Suveti pole linnakeskkonnas see enamasti võimalik. Konkurents ning olelusvõitlus linnarandades ja parkides on vaikusele tugev ja kes vähegi omab linnaääres maatükki, paneb sinna koheselt üles ka keelumärgid ning ähvardava kaameravalve sildid koos rohkete karistustega. Hoidku taevas sind, jalakäija, kui võõrale maatükile satud - sinu päralt olgu vaid autoteede ääred, kui sul pole õnnestunud maad omastada. Ja see kõik on arusaadav, sest konkurents linnas vaikusele on tõesti tugev ja on näha, et inimesed neid vaiksed nurgataguseid väga leida püüavad. Ja omanikud siis neid vaikseid nurgakesi kaitsta. Seda enam väärtustan talviseid viive mere ääres, kus lumi on summutanud autoteed ning inimesedki rahulikmad. See on koht kus võib ja saab olla.

Olen aastaid unistanud autistidele/introvertidele mõeldud rannast (miks mitte ka linnast) - paigast kus prioriteediks oleks loodushelide kostumine üle inimtekkeliste helide. Vältida kõiki inimtekkelisi helisid muidugi pole võimalik, poleks ehk vajalikki, piisaks vaid prioriteedi seadmisest looduse kasuks. Linnast välja sõit ei ole mind paraku tihti aidanud. Mäletan, et kord sõitsin kaugele-kaugele maaranda, mitmeid tunde bussiga, et leida see loodetud linnulaul ja meremüha. Tegu polnud mitte päris asustamata paigaga ning tol päeval satus minuga koos samasse randa vaid ÜKS inimene - paraku koos kahe koeraga, kellest üks haukus non-stop terve selle aja, mis mulle koju tagasi sõiduni antud oli. Tunde. Non-stop. Iroonline, kas pole? Sageli otsime vaikseid kõrvalisi paiku selleks, et need paigad ise müraga täita. Ja ometi otsime vaikseid paiku - kõik need suvised väljasõidud. Kuhu, milleks? - Loodusesse, vaikusesse. Me tahame seda. Tahame rahu. Et need paigad siis ise oma müraga täita.... Irooniline, kas pole? 

Kuigi pean tõdema, et viimaste aastatega on ka linnarandades tekkinud rohkem vaikseid viive, ehk on viimaste aastate sündmused pannud meid kõiki rohkem rahu otsima - või olen ma linnaga nüüdseks ise lihtsalt rohkem kohanenud.

Puhkus kõiksevägevama peopesas. Ei tea, kas raatsiksingi palmi alla sõita, kui võimalus
tekiks - ehk ongi hea, kui valikuid on elus vähem. Nii näeme tegelikult rohkem.

Idülliline muinasjutuloss Mähe oja kaldal - autoriks kohalik liiva- ja lumelosside meister 
Aleksei Vaštšenko 

Päikeselised tornid

Veelkord sama viiv

Looduse mustrid - on kummastav, et fotot pikalt vaadeldes võib tegelikult tajuda jääklompide
omavahelist liikumist. Ja just nii nad liikuma hakkavadki, kui jää veel veidi sulab!

Fragment Aleksei Vaštšenko loomingust. Olen ammu unustanud,
kuidas lihtsalt niisama, enda rõõmuks mängida - tundub lausa kummaline
et teised inimesed seda oskavad!