"Lifehack" potipõllundajatele: lihtne kompostimine kortermaja rõdul

Olen aktiivne taimekasvataja kortermaja rõdul (eriti pärast seda, kui hiljuti kadus võimalus suvilasse peenraid teha) ning suveti kasvab seal "mitmes vahetuses" paarikümne poti jagu salatit, maitsetaimi, porgandeid, tomateid ja maasikaid.

Mis mind aga varasemalt häiris, oli see, et mulla kogu selle krempli jaoks tõin poest. Tundus imelik osta kilepakendis mulda ja siis järgmisel kevadel see ära visata, sest toitaineid ju selles teiseks aastaks enam piisavalt pole. Soovisin rohkem ringmajandust ka selles aspektis oma ellu. Parema variandi otsimist kiirendas ühel kevadel ostetud hallitav ja haisev muld (ega kilepakendi sisse ju mulla puhul ei näe) ja hoiatus aianditeemalistes Facebooki gruppides, et osa mulda toodetakse kasutates veepuhastuse jäätmeid - piisavalt hirmutav idee, et püüda leida muid lahendusi mulla ostmisele. Alustuseks uurisin kõikvõimalikest Facebooki gruppidest, kuidas kortemajas komposti teha, kuid peale hirmkallite tubaste kompostimasinate, mis vajavad veel spetsiaalseid usse, ei olnud midagi saadaval. Seejäre liitusin koguni kompostikoolitusega, kus samuti mu küsimusele kortermaja osas vastati, et kompost peab asetsema mullal, kuna muidu ei pääse vihmaussid seda töötlema ja väike kompost rõdul ei lähe lihtsalt "käima". 

Egas midagi, mida senini leiutatud ei ole, see tuleb ise välja mõelda - ja säärased lahendused on tavaliselt nii lihtsad, et kui see lõpuks on välja mõeldud, tundub arusaamatu, kuidas varasemalt küll sellist teadmist ei olnud. Selleks, et tekiks inspiratsioon, on vaja tavaliselt teatud juhuste kokkulangemist. Püüdes netist inglisekeelseid kompostimise materjale googeldada, jõudsin videoni, kus üks inimene kaevas toidujäätmed lihtsalt maa sisse ja demonstreeris, et üsna lühikese ajaga on need seal juba mulda lagunenud - seda vaadates kahtlesin siiski, kas ikkagi maas tegutsevaid usse selleks vaja pole... Teise juhusena aga oli mul rõdule seisma suur jalgadel taimekast (pikkus 72 cm, laius 36 cm, sügavus 40 cm), kus vanasti kasvatasin maitsetaimi, kuid kuna tegu on vilupoolse rõduga, kus päikest väga vähesel ajal aastas, siis loobusin taimede "kiusamisest" päikesevaese eluga (kuigi till nt kasvas väga hästi ka vilus) ja kast jäi niisama seisma. Otsustasin siiski proovida ka sinna toidujäätmeid sisse segada. Ja vaatamata kompostikoolituse hoiatustele, et sellisel viisil kompost ei õnnestu... no õnnestus küll ja veel. Mismoodi see rõdukastis olev muld need jäätmed ilma usside abita "ära lahendab", ma ei tea - ju siis ikka mingid mikroorganismid seal abiks on. Nüüd siis hakingi osa toidujäätmeid peeneks ning segan mulla sisse ja need lagunevad tõesti kiiresti. Kuna kast pole tavakompostritega võrreldes siiski suur, saan valida, milliseid biojäätmeid sinna sisse hakin, sest biojäätmeid tekib mul kodus rohkem kui see muld vastu võtta suudaks - saan valida mitmekesise segu ja eelistada ökojäätmeid, tsitruseliste koori ei pane ja jälgin ka muid komposti sisu soovitusi. Saan vahel ka metsikuid toitaineterikkaid taimi nt nõgest sinna sisse hakkida. Kõike see hajub mulla sisse mõne nädalaga või ehk kuuga - oleneb ka taimejäätmest, kui tugev see on. Mulla seest ei tule ka linnud neid jäätmeid otsima, kui korralikult segada ja mulla peale otseselt midagi ei jäta. Kast on jalgadel ja kilega seest vooderdatud - midagi kusagile ei valgu ja ei teki paha lõhna, sest peamine tekstuur on siiski tavaline muld. Täiesti ideaalne viis mulda "uuendada".

Lisaks teen rõdutaimedele veel nõgeleotist väetisena (100 g nõgest segan 1 liitri vee sisse - see tõmbab siis 2 nädalat ja seejärel segan 10-liitrise kastekannu vee sisse). NB! Edit - minu taimede jaoks on see netis ja kirjanduses leviv väetise retsept ikkagi liiga kange, tomatitaimedele ilmus kerge kõrvetus ja läksid veidi kollaseks. Eks seda on tõmmisest näha ka, kui see on selline paksem ja ligane, siis vaja veel lahjendada. Pigem kasutan nüüd seda 1-liitrist tõmmist 20 liitri vee peale. Ka nõgese korjamist saab linnaellu hästi integreerida, tuues igalt jalutuskäiguslt kaasa ka mõne peotäie nõgeseid - eks seda peaks jälgma, et väga autotee ligidalt ei korja, pigem ikka metsajalutuskäikudelt. Lisaks plaanin teha banaanileotist (1 osa banaanikoori ja 5 osa vett, ning lasta tõmmata paar päeva), kuid ilusate ilmade tõttu polegi ökopoodi olnud mahti minna, et need banaanikoored siis kätte saada. Tavalised banaanikoored on paraku pestitsiididega liiga reostatud, et sellega söögitaimi väetada. 

Ringmajanduse nurgake kortermaja vilupoolsel rõdul - siit juba kümnekonna poti jagu mulda võetud
 ja saab lisada tasapisi uut kompostimaterjali. Kasti mõõtmed 72x36x40 cm, koos jalgadega kõrgus
90 cm - nii on mugav mulda toidujäätmetega segada, ei pea küürutama. Purkides nõgese- ja lõpuks ka ökobanaanikooreleotis - nõgese omale panen sildi peale, millal valmis saab. Eks kompostikastile saaks ka veel kaane peale aretada ja seda omakorda taimelauakesena kasutada, aga kuna pooleli olevaid projekte on mul ülearu palju ja ilusa ilmaga torman nagunii loodusesse, siis sobib mulle niimoodi kah. Muide, tsiteerides toitumisterapeuti Liis Oravat - siis kättpidi mullaga kokku puutumine on antidepressiivse toimega, kuna muld sisaldab bakterit nimega Mycobacterium vaccae. See mittepatogeenne bakter stimuleerib serotoniini tootmist meie ajus ning on rõõmutunde allikas. Komposti uue materjali lisamine ja kätega läbi segamine minuga just seda teeb, on seletamatult tore selles mullas ringi solberdada, niisamuti kui uusi taimi istutada :D Talveti aga talvituvad selles kompostikastis maasikataimed, kes külma aja niimoodi väga edukalt üle elavad ja praegu päikesepoolsel rõdul juba täies õies on. Kasti valmistas mu isa ja see on üks ütlemata tore kast!

Taaskord üks probleem vähem, mis mind tuhande muu probleemi seas peas igapäevaselt vaevavad - et kuidas oleks elu ka linnas soodne, ökoloogiline, ringmajandav ja samas mugav.

Minu arvates pole kaugeltki õige arvamus, et linn peabki olema räpane, raiskav, reostatud, undavaid ja kriiskavaid masinaid täis, ilma ühegi lõõgastava leevenduseta või vaikse nurgakeseta. Linlaste seas levib käibeütlus, et kes tahab ilusat ja vaikset elu, koligu metsa. Harmoonilise elu otsijaid sõimatakse sageli "Kareniteks",  mis on selle USAst pärit sõimunimetuse äärmiselt vale tõlgendus. Minu arvamus on, et kes tahab ilusat ja vaikset elu, peab oskama seda luua ka linnas. Hea näide on sellest "Mittetallinn" nimeline lehekülg Facebookis. Kes seda luua ei oska, viib ka metsa kaasa samasuguse müra ja reostuse. 

Potimaasikad maikuu keskpaigas - Ostaara sort neist kannab vilja suve läbi ja 
õitseb üha uuesti

Foto eelmisest aastast - see potiporgand ajas lihtsalt naeru peale, 
kuidas nad nii pisikese potis nii suureks kasvavad?

Kollane potitomat eemise aasta suvel. Paarkümmend kirsstomatit kasvatas
külge,