Soodapesu tarvilikkusest hammastele

Seda, et soodapesu on tarvilik, õppisin ma ära nüüd küll nö "raskel moel". Ja kuna hambaarstid patsientidele sellest ei räägi, siis pean vajalikuks oma kogemust blogis vahendada.

Olgu kohe vegan müütide (et veganite hambad lagunevad kaltsiumi puuduse ning süsivesikuterohke toidu tõttu kiiresti) vältimiseks öeldud, et kehvad hambad on mul varasest lapsepõlvest saadik. Põdesin läbi eluohtliku kahepoolse kopsupõletiku, millest arstid lootsid mind päästa vaid üüratute antibiootikumide koguste abil. Vanematele öeldi, et kui need ravimite kogused mind ei tapa, ehk jään ellu. Ja ellu ma jäin, paraku ei suutnud mu keha pärast seda enam korralikku hambakudet moodustada ja mu poolpehmete kollaste hammaste raviks kulus märkimismäärne osa lapsepõlve eluajast ja vanemate rahakotist. (Vegan sai minust alles 24-aastaselt)

Seda petlikumalt meeldivad olid mu viimaste aastate arstilkäigud, kus peale mõne üksiku hamba põletiku, millega arsti poole pöördusin, ei täheldanud arstid mu hammastel suuremaid aukude armeesid nagu see mul nooremana olnud oli. Ometi aga nägin, et mu hambaääred on valdavalt tumedad. Küsisin küll arglikult, et kas tõesti auke pole? No ei ole, vastati. Tule aga poole aasta pärast jälle kontrolli ja seniks ela hästi! Mis teha, eks ma ise kah tahtsin seda muinasjuttu ju uskuda. Tumedate äärte likvideerimiseks soovitas lõpuks üks arstidest teha soodapesu. Viivitasin sellega peale soovitust veel mõned kuud, sest mõte tervetest hammastest oli tore ja soodapesu kvalifitseerub nö mugavusteenuse alla, mille tasumist riik ei toeta.  Hambaravi on niigi kallis. 

Ühel heal päeval siis jõudis kätte see hetk, mil läksin omaarust hambaid nö "viimistlema". Lootsin soodapesu näol vabaneda hammaste koledaks tõmbunud äärtest ning tunda, et nüüd on mul hambad lõpuks täiesti korras. Oli tekkinud ka valeusk, et sage aukude teke on mingil põhjusel lakanud. Pesu lõpusirgel teatas arst assistendile vaikselt: "Oota, ma loen augud ka kokku". Mu süda tõmbus kokku... et siis ikka on auke? Kui palju? Veel vaiksemalt, pea kuuldamatult, teatas ta mõne viivu pärast..."k..heksa...". Mis asja? Kindlasti kuulsin valesti!! Veetsin need mõned minutid uskmatus segaduses, kui ravitarvikuid mu küljest eemaldati. Toolist tõustes aga sain arstilt kinnituse... jah, kaheksa. Kaheksa uut hambaauku! ...No sinna "auku" saab nüüd mu unistus tulevasest elektrijalgrattast, mahlamasinast ja paljust muustki... 

Siit moraal. Arstid ei loe hambaauguks hambakattu. Nad ei suuda ette ennustada, mis on hambakatu all. Seepärast on soovitatav tumedaid hambaääri nähes teha hammastele soodapesu, et see nähtavale tuua. Olen siiani veidi pahane, et miks mind küll ei hoiatatud, et katu alt võivad tulla nähtavale augud? Arvan, et sellest ohust peaks ravil käivaid inimesi teavitama - ei saa ju lugeda suud terveks, kui tegelikult ei ole teada, kas see on terve või mitte? Siis tulekski öelda, et ennem soodapesu ei ole teada, kas uusi auke on või ei... Oleksin soodapesu vajalikkusesse tõsisemalt suhtunud, mitte seda edasi lükanud ja asjale ehk varem jaole saanud.