PALUN, PALUN ärge kasutage rotimürki - looma piinarikas suremine võib kesta kuni pool ööpäeva

Palun, palun ärge kasutage rotimürki... - ehk lugu sellest, kuidas ma leidsin üheks õhtuks sõbra ja ta järgmiseks hommikuks jälle kaotasin. Ja lugu sellest, kuidas tekib autistlik paanika-atakk.

Ühel sulnil õhtul sättisin end peale tööd kodu poole, et veel natuke aega kodulähistel randa ja merd nautida. Teadsin, et on maatuul ja mere ääres ootamas imeline vaikus ning lainete tasane loksumine, mis on peale tööd alati nii lohutav ja rahustav, ka siis, kui päike on randa jõudmise ajaks juba pilvede taha kolinud. Olen sel aastal avastanud ka pilvise taeva värvid ja võlu. Keerasin tööpaiga ukse enda järelt lukku ja kergendatult ohates astusin esimesed sammud bussipeatuse poole - mind lahutas merest siiski veel ca 1,5 tundi ühistranspordiga läbi linna kolamist. Kohe töökoha ees oleval sõiduteepervel aga avastasin kössitamas pisikese vurrudega karvakera. Peatusin - on´s see nüüd metsik rott või kodurott? Miks ta tee ääres nii avalikult istub? Minu hinnangu järgi kodurott mis kodurott, kuigi jah, sellise pruunika tooniga. Ettevaatlikult lükkasin ta nina juurde joogipudeli korgi veega. Ei tahtnud. Seejärel proovisin ta ettevaatlikult kätte võtta, et näha, kas tal on kusagilt valus või nähtavat verd. Ei midagi. Sõbralik rott oli, aga kuidagi apaatne. Ehk visati just kodust tänavale ja on šokis? Klammerdus oma pisikeste käpakestega mu sõrmede külge ja tundus nagu peopessa kõhutama loodud. Ikkagi kodurott siis. Kes kaotas? No sinna siis mu sulnis rannaõhtu seekord jääb, eksole... kust ma nüüd talle toidu saan, mida ta üldse sööb? Kuhu ma ta kodus panen? Olin koguni pahane, et selline "probleem" nüüd siis teele tuli. Viimne lootus oli, et äkki töökoha naabermajast plehku pannud - tegin koos rotiga puumajakese ümber tiiru, koputades ustele, kuid ei kippu ega kõppu. Egas midagi, pannud kohalikku sotsiaalmeediase kuulutuse üles ning saanud lahkelt tööandjalt ka sobiliku pappkasti ning koti loomakese transportimiseks, kogusin end ja alustasin koos rotiga teekonda mere äärde - ma ei tahtnud sulni mereõhtu osas alla anda. 

Bussis poole käega vaevaliselt telefonis googeldades leidsin roti lemmiktoidu osas esiti vaid wikipeedia huumorinurga, kus oli öeldud, et kõike sööb - juhtmeid, käterätikuid, toole jne. No tore küll, kui buss sõidab tipptunnile omase "pesumasina" stiiliga ja ma ühe käega püüan rotikotti stabiilsena hoida ning samal ajal oma iidaeglase netiga telefonis infot leida, mida talle toiduks pakkuda. Lõpuks otsustasin improviseerida ja lähimaks poeks, kust läbi hüpata osutus Biomarktet, kust valisin talle viinamarjad ja kreeka pähklid. No on ikka gurmeerott küll!, rõõmustasin. Poetasin talle karpi taaskord joogivee korgi ning viinamarja ja pähkli. Ei midagi - kõik jäi puutumata. Liikus karbis veidi ringi küll ja vaatas nii armsasti kui talle pai tegin. Viinamarja nuuskis ka. No ehk kogub ennast, ootame. Rannas sättisin end rotiga mugavalt istuma, õngitsesin ta karbist välja ja vahtisime pilve vahelt korraks piiluvat päikest, kuulasime lainete tasast loksumist. Mul on lapsepõlves küll olnud rott, aga ma ei mäletanud, et ta nii rahulikult oleks tahtnud peopesas istuda, tema ikka uudistas ja ronis pidevalt, küll õlale, küll selja peale, küll põue, et siis küüntega mööda paljast selga jälle üles krabistada :D . Uurisin kohalikust kogukonnast, ehk on kellelgi ajutiselt puuri laenata, kuni omaniku üles leian? Oligi!! Ja nad tahtsid, et võtaksin puuri päriseks! Kõik tundus seekord nagu valatult sobivat. Jah, see rott oli mulle sõbraks määratud, kui omanik välja ei ilmu. Sõbraks, lohutajaks, aitajaks, kui elus asjad kiiva kisuvad. Pakkisin roti jälle karpi ning asusime mööda rannajoont jalutama puuri järele. Olin rahul, et sain ikka randa tuldud ja nüüd saab puuri kah veel koduteel kätte. No mida veel tahta eksole? Teel tekkisid mul lisaks roti apaatsusele aga esimesed kahtlused tema tervise osas - tundsin aegajalt karbis nagu mingeid hüppeid, esiti arvasin, et ta püüab karbist välja saada, kuid lähemal jälgimisel selgus, et ta hüppab nagu kuidagi külg ees, justkui pool kehast oleks halvatud. Samuti oli joogivee poole upitamine kummaline, justkui kippus kummuli kukkuma. Ma ei olnud teda ennem palju liikumas näinud, sest see karp oli küllaltki kitsas. Lisaks panin tähele, et ta pissib juba mitmendat korda järjest ja püüab korgist meeleheitlikult vett juua. Tekkis esimene mõte, et äkki on ta mürki söönud.

Puuri kätte saanud, jätkasin üha murelikumalt, kuid lootusrikkalt koduteed. Kartsin siiski, et äkki ta on ikka autolt löögi saanud, sest ta oli tiheda liiklusega kõrvalteel. Selleks ajaks oli loomake juba üsna kössis ja ka kastikese täis kakanud. Ja jõi pidevalt. Kodus sättisin rotile puuri kärmesti sisse, ning asusin võimaliku ravi suhtes numbreid googeldama. Esimeseks valikuks sai Loomade Kiirabi Kliinik. Mul on sellest asutusest head mälestused, kuna meie pere pisike chihuahua sai elu lõpuaastatel sealt alati südamlikku nõu ja abi. Seekord aga läks teisiti, telefoni võttis vastu tülpinud naishääl:

"Hüäääh, rott? Tänavalt? Helistage 1247!"
"Ei aga ta on kodurott tegeli..."
"Tänavalt, siis 1247!" 

Telefon lendas hargile.

Nooh, mõtlesin, et mürgi toimet ja võimalikku abi teab ehk tõesti keskkonnaamet ka, helistasin 1247. Ma ei mäleta, mis põhjustel nad mind nõustada ei saanud, kuid mind suunati edasi Imeloomade Seltsi ja Loomapääste Grupi numbritele, kust ma reedeõhtusel hilisel tunnil enam kedagi kätte ei saanud. Mure loomakese pärast aga kasvas minut-minutilt ning viimases hädas võtsin kõne isale - äkki tal on ideid, mida selles olukorras teha? Äkki helistab ise Loomade Kiirabi Kliinikusse ja ei alusta juttu sellest, et rott on tänavalt leitud, vaid ütleb, et lihtsalt mürgi kätte saanud väikeloom? Üldiselt ma tean, et muredega ma oma vanemate poole pöörduda ei tohi - elu on näidanud, et mida ärevam mure, seda jubedam tulemus sellel on. Ometi eiran ma oma rumaluses seda teadmist pea alati kui enda mõistus otsa saab. Nii ka seekord. Isa võttis toru vastu valjuhääldi peal, nii et mu juttu kuulis pealt ka ema. 

Kirjeldanud probleemi tänavalt leitud rotist kes krambitab, tabas mind ühtäkki ema ärevalt kriiskav toon: "Palun! Vii! Ta! Kohe! Õue! Ära! See! Rott! On! HAIGE! Saad! Aru! HAIGE! Sa! Jääd! Haigeks!" 

Arvestades seda, et ükski inimene, kellega ennem roti teemal suhelnud olin (tööandja, puuri laenaja), polnud esmalt mõelnud, et seda rotti puutuda ei tohi, siis mõjus see kõne mulle nagu külm dušš. Teades, et sealt rohkem midagi tarka ei tule, viskasin toru hargile püüdes kuuldu hästi ruttu unustada. Hinga... Rahu... Palun.... Tundsin kuidas vererõhk kosmoseraketina taevasse sööstab.  Meenus, et rotti mere ääres käes hoides nägin ta karvade peal üht-kaht satikat, keda pidasin mereäärseteks satikateks. Mingid valged pisikesed munakujuliśed moodustised olid ühes kohas karvade vahel, need koukisin talt ära. Tundsin ta karvu silitades korra mingit kihelust. Ka koju tulles oli nahal kohati ebamugav tunne, kuid ma polnud sellele tähelepanu pööranud. Koos vererõhuga kasvas sekund-sekundilt ka paanika. Läksin peegli ette, mu vasak lümf kaelal oli paisunud poole kanamuna suuruseks. Kurgus surus kokku nagu algaks anafülaktiline šokk. Tormasin dušši alla - jah, vesi rahustab mu maha. Rahu!! Tuhkagi. Riideid seljast koorides oli mu rinnakuesisel on ka lümfid veidi tursunud, nahk punetas. Helistasin perearsti nõuande liinile. Mis haiguseid võib rott levitada, kas mõni neist algab kohese reaktsiooniga? Kahjuks ei osanud sealne arst sellele vastata, vaid ütles, et rotihaigustest ei tea ta midagi ning kui hingamisraskused tekivad, helistaksin kiirabisse ning muidu võin tema arvates selle roti kasvõi kaissu võtta, tehku mis tahan ning toksilistest peresuhetest eemale hoidmine või mitte on mu oma valik (ma ei olnud kindel kas hingamisraskused on paanikast või päriselt allergilisest reaktsioonist). Vot nii. Jäin oma paanikaga üksi. Kurgus kiheles. Helitasin õele. Ei võta vastu. Veelkord. Ei võta vastu. Kõndisin närviliselt toas edasi tagasi, püüdes tunnetada kas hingamisraskused lähevad hullemaks - ei saanud aru. Keerasin välisukse lukust lahti, et oleks kergem koridori joosta, kui hing järsku kinni jääb. Järsku pahvatas: Riided!!! Need on roti haigusega ju koos! Pagesin esikusse, kahmasin riided kokku ja viskasin pesumasinasse. Vannituppa sööstes komistasin omakorda pesuvahendi pudeli otsa, mille mingil hetkel olin juba avada jõudnud ja mis rõõmsalt siis üle lävepaku esikupõrandale laiali lendas ning seal toredasti loksus ja lainetas, libe nagu talvine jää, hea sinna edaspidi selili lennata. Kahmasin seda nii palju kokku kui sain, viskasin masina käima. Rotipuuri paigutasin rõdule. Mis teha? Googeldan - rotihaigused. Esimene, mis välja tuli : Muhk-katk! Kirjeldus - paistes ja mädased lümfid. LÜMFID!!?? See oli viimane piisk karikas. Helistasin kiirabisse. Kogelesin, et ma ei tea, kuivõrd see kiirabi teema on ja kas peaksin kiirabi kutsuma, kuid häirekeskuse töötaja oli konkreetne:

"On Teil siis kiirabi vaja või mitte??" 

Pidin ise otsustama. Kobisesin: "Jah..."

"Põhjuseks muhk-katk siis?"
"Ma ei tea, jah...Kardan, et äkki nakatusin"
"Selge, paneme: muhk-katk. Oodake, kiirabi saabub kohe"

Arvestades, et säärane kõne väga prioriteetne kiirabi jaoks olla ei saa ja aega on, oli kiirabi saabumine 1-2 minutiga küllaltki ootamatu - avastasin, et olin kõik oma mingitki väljanägemist omavad riided pesumasinasse visanud ja selga tuli improviseerida midagi täiseti suvalist. Katkised teksad, liiga väike T-särk ja tööjakk, mille paanika tõttu alles hiljem seljast avastasin. Trepist alla tormates tabas mind ootamatu vaatepilt, kui nägin trepikojaaknast, et mind võtab vastu lausa neljaliikmeline kummikinnastatud kiirabibrigaad öös üle õue helendavate tuledega kiirbiauto juures, mis võttis esiti jalad nõrgaks... jookse või üles tagasi... - Ma ei armasta tähelepanu. Juba trepikojast alla kolistades (mul ei tööta fonoluku avaja ja kedagi koju ma sisse lasta ei saagi) nägin neid tee pealt üles vaatamas, kas tulen ikka ühes tükis või juba surnuna  - nii palju kiirabiarste pole ma kunagi korraga kohale tulemas näinud ja veel nii ruttu!! Ma ei teadnud, et Viimsis nii sõbralikud, heatahtlikud, põhjalikud ja jah, küllaltki lõbusas meeleolus kiirabiarstid on, sest kiirabi olen elus vajanud vähe, viimati vist 6-7 aastat tagasi. Kuigi kahtlustan, et seda lõbusat meeleolu võis arstidel tekitada ka omapärane väljakutse muhk-katku osas (hiljem googeldasin, et Euroopas vist närilised seda siiski ei levita). :D. Aga nad õnneks mõistsid siiski mu paanikat ja hirmu võimaliku mistahes nakkuse ees. Elulised näitajad kontrolliti üle, mõõdeti veresuhkur ja vererõhk. Dokumente taskust koukides avastasin, et olin ähmiga selga kahmanud tööjaki, mille mustal värvil siis lubikrohvised taskuääred rõõmsasti helendasid - no vererõhu mõõtmine andis võimaluse sellest jakist suurema piinlikkusetundeta vabaneda.  

Kui ma muidu olen püsti hädas sellega, et mind ega mu muresid elus pea kunagi ei mõisteta ning tõsiselt ei võeta, siis ausalt, nüüd esimest korda elus mõtlen ise kah, et võiks vast oma fantaasiat edapidi joonistamisesse või muusikasse suunata, ehk jääb selliseid situatsioone elus vähemaks... Kiiruga unustasin neid arste isegi tänada... - polnud mahti ka rinnasilte lugeda, kes nad olid -  aga tänulik ma olen küll. Ja tean, et kui Viimsis keegi abi vajab, siis selle seltskonnaga ta abi ka saab. Jätkuks neil ainult jõudu ja entusiasmi töös isnpiratsiooni leida. Ehk oli see muhk-katk vähemasti lõbusaks vaheseigaks tõsisemate väljakutsete vahele...

Veidi rahustanud mind, saatis kiirabi mind üles koju tagasi - selgus, et haiguste osas midagi ennem paari päeva möödumist nagunii testida ei saa, need ei avaldu nii koheselt, et kiirabil oleks mõtet mind kaasa viia. Jätkus aga mure roti pärast. Kas ta elab selle öö üle? Kas tal rõdul külm ei ole? Sortisin kodused riidevarud läbi. Mis talle soojaks anda, mida enam pärast kasutada ei saa? Saagiks langes vana padjapüür, katkine kampsun ja kulunud jope, mille asetasin puuri peale. Aga õhuava - jah see ikka ka jätta. Püüdsin uinuda. Kell oli pool kaks öösel. Homme hommikul tarvis tööle saada... Ärkasin öösel paar korda üles, kuid ei julgenud vaadata, mis puuris toimub. Varavalges, seitsme paiku kergitasin ettevaatlikult jopet puuri peal. Vaikus. Ettevaatlikult kohendasin kampsunit puuri sees. Vaikus. Koorisin kihtkihilt kampsuni ja seal see pisike Vurr (panin talle alles hommikul tagant järgi nime) elutult siis lamas, imearmsat pisikest ninapidi vereloigus, superšarmantsed vurrud kurvalt lontis. Jah, see oli mürk. Öösel oli alanud sisemine verejooks, mis ta öise vihmasabina saatel aegaselt ja piinarikkalt tappis.

Seoses vägivallaga satun elus kogema sageli eriti iroonilisi, kurbtraagilisi ja valuliste sõnumitega vaatepilte. Nii oli ka Vurriga. Tema elutult keha lähemalt vaadates nägin, kuidas ta oli oma pisikesed käpakesed põiminud ümber hiigelsuure ökoviinamarja, hoides seda kaisus justkui viimset lelu ja viimset unistust. Tajusin selles kurba vaikset etteheidet - "Mis ma teile teinud olen? Tahtsin ju lihtsalt süüa hästi, nii nagu te ise, inimesed, seda teete? Miks te mulle rikkaliku söögi asemel mürki andsite?" Minu püüd pakkuda talle midagi päriselt head, siis kui ta sisikond juba veritses, tundus tõelise iroonilise kurbmänguna. Oeh, kallis Vurr, küll ma oleks tahtnud selle viinamarjaga sinuni varem jõuda, ennem mürki. Oleksin tahtnud näha sind seda nosimas ja tundmas, et maailmas tõesti pakutakse midagi head. Et maailm on enamasti üks ütlemata mõnus paik. Soovin, et su hinge talletuks parem osa sinu elust ja et järgmine elu pakuks sulle kõike, mida su pisikesed käpad ümber viinamarja näisid ihaldavat - merd, vaikust, rahu, turvatunnet ja hulgaliselt tõeliselt head sööki. Puhka rahus, pisike Vurr. 

Pakkisin ta igasuguse romantikata õhukindlasse kilekotti - kuigi ta ei hinganud märgatavalt, polnud ma kindel, kas tal veel elunatukest sees pole ja ka sanitaarstel põhjutel ei söandanud kuhugi teda matta. Mind tabas kummaline mõte, et tema jaoks kergem oleks seda juba õhtul teha olnud.... kuid ma poleks suutnud, ka siis kui mürk oleks juba kindel olnud. Seejärel viskasin ta prügikonteinerisse.

P.S.

Epiloog. Perearst midagi võimaliku haiguse osas testima ei hakanud. Tema sõnul nakkavad rottide poolt kantavad haigused vaid siis kui rott on hammustanud või on joodud roti väljaheidetegea reostatud vett või söödud reostatud toitu. Pelgalt roti käes hoidmisega nakatumist ei toimu. Roti kirpude hammustuse kohta ma siiani ei oska öelda, aga ka see ei olnud argument, et midagi testima hakata. Ja tõesti, mingit haigust mul tänu taevale tänaseni välja löönud ei ole. Olgu see teadmiseks neile, kel elus ehk sama olukord ette tuleb mõne närilisega kokku puutuda. Kahjuks sellist infot netis kusagil ei ole.