Meie igapäevast salatit anna meile tänapäeval...

 

Kaks asja, milleta kevad ei tule - salat ja mineraalvesi

Mida kevade poole, seda enam hing ihkab rohkem rohelist ja värsket kraami. Ning kevad-talvist niiskusest tulvil värsket õhku. Tõmban rannas kopsud sügavasti mereõhku täis, jälgin rahustavat ojakese voolamist ja selle jälgi liival, vihmapiiskade mustreid männiokstel ning niiske tasane lainete loksumine udus teatab ometi omamoodi peatselt õidepuhkevast linnukoorist. Juba praegu võib peaproove tasakesi kella viie paiku hommikuti kuulamas käia. Hiilin vaikselt rõdule ja võtan loožis koha sisse. Musträstas võtab esmalt vaikse lüürilise viisijupi üles ning suur-kirjurähn (vist?) liitub rõõmsalt kortermajade vahel kajava kädinaga, lüürikat ja kädinat omavahel nagu kokkulepitult vaheldades. Õnneks ei ela me vanal ajal, kus talvisel perioodil tuli leppida vaid kördi ja leivakannikaga ning esimesed kevadised nõgesed söödi raginal ära, nägu endal talvepimedusest hall. Meil on värsket kraami aastaringselt ja sellist suurt neljaliitrist kausitäit salatit teen toidu juurde samuti aastaringselt. Ja salatit kulub mul palju. Nagu taimetoitlastel ikka. Lisaks magusale :D. Vahel küll käe otsas seda kraami koju tassides mõtlen, et no milleks, loomne toit on palju toitainetihedam ja kergem oleks ju segatoitlasena elada. Aga siis mõtlen taas kord peatselt õide puhkevale linnukoorile, neile lindudele, kes hommiku-udus perfektseid parvringlusi teevad, luikede kunglikkusele merel. Neile juttselghiirtele, kes mereäärsete kivide all kiiresti sibavad ning omavad privileegi öisele inimvabale tähistaevale. Mõtlen privileegile olla vaba lind ja loom. Mõtlen sellele, et minu võimuses on see neile anda. Anda tagasi vabadus. Ka farmiloomadele - et sellist asja nagu farmiloom ei oleks tulevikus enam olemas, et keegi ei saaks sündida ja surra vangistusse, surra elamata, näha elu vaid eemalt saamata seda hetkekski päriselt kogeda... Ja siis ei tundu mu toidukott enam raske ja kogu see salatikraam võimatult tüütu isegi poekorvi laduda, rääkimata tassimisest. Siis ma võtan end taaskord kokku, ükskõik kas olen väsimusest murdumas või mitte - sest ma tean, miks ma seda teen. Ja olen tänulik kõiksevägemale privileegi eest süüa täisväärtuslikku toitu, privileegi eest liikuda, hingata mereõhku. Meie igapäevast leiba, annab looja meile tänapäeval... ja mitte ainult - milline õnn, milline tänu! Tulgu kevad meile kõigile helge!

Salatit saab muidugi teha nii ja naapidi, minul on ta aastaringselt enamvähem sama, sisaldades:

• Pakk varssellerit hakituna
• Pakk frillise salatit
• Pool suurt pakki rediseid - sellest 500 g pakist ehk siis ca 250 g (eriti mõnus krõmsuv privileeg talvel)
• Üks punt rohelist sibulat
• 1 kurk
• 1 punane paprika (või kollane - oleneb millist värvi meel taldrikul näha soovib)
  
• Maitse järgi tumedaid viinamarju pooleks hakituna - teeb salati mõnusalt magusaks
• Poole sidruni mahl
• Soovi korral veidi õli 

P.S. Loomulikult ei söö ma sellist salatit lihtsalt niisama, ikka sooja toidu juurde. Aga salatit peab ikka olema. Ja palju :) Lisan fotosid kevadootusest 2024:

Läbi talve ja jäämunade kevade poole

Loodusvigurid

Jäämunade rada mere ääres 4.02.2024

                         

Ma arvan, et tean nüüd, kust viikingid oma metallehete jaoks
inspiratsiooni said :)

Veel inspiratsiooni metallikunsti osas - peale päikeseloojangut säravad need
jäätükid nagu oleks kogu päeva päikeseenergia patarei kombel endasse imanud

Just uduse ja suduse ilmaga on mere ääres kõige suurem rahu. Ja niiskes õhus kõige enam
kohe saabuva kevade hõngu tunda

Jääsatsid kividel

Kodutee - udune Merivälja vihmapiiskades