Nii nagu ülal, nõnda ka all I

Kui minult küsitakse vahel, miks ma täistaimetoitlase tee valisin, on mul raske vastata - seda teed olen ma käinud kohe-kohe juba 10 aastat (seisuga 05.2017) ja nii pikalt kestnud eluosa põhjuste üle õigupoolest enam kuigi sageli ei juurdle, põhjuseid on palju ja need lõimuvad omavahel. Ühtki argumentigi nagu ei tule pähe, kui keegi vaidlema kipub! Kui sellele elustiilile üldse tähelepanu pööran, siis vaid eneseharimiseks toitumisteaduse vallas -  sest pikaajaline täistaimetoitlus on üsna riskantne ettevõtmine, ütleb minu elukogemus siiani (olles teinud palju vigu) ja arvan, et tasub sel teemal ilmuvatel teaduslikel artiklitel silma peal hoida. Tasub kõiki etteheiteid vegan toidusedelile kontrollida, tasub oma menüüd analüüsida! Mitte kõik puudujäägid, ülejäägid või ebatasakaalud toitainete vahel ei avaldu kõigil inimestel, sama perioodi vältel ja ühtemoodi. Ja sageli ma kahtlen endas. Väga sageli. Ilmselt on paljugi veel, mida ma ei tea või ei tee õigesti. Aga toit on siiski minu jaoks lihtsalt toit nagu kõigi teistegi inimeste jaoks. Vegan elustiil võib küll ehk algul tunduda eriline ja kuidagi esiletoomist väärt aga inimese tervikidentiteediks see minu arvates küll kuidagi ei passi. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, nii kandku ka toit meie kehale vajaliku kütuse rolli ja identiteet pigem seda, kes me loojatena oleme. See et toit on vägivallavaba, olgu pigem eeldus ja norm kui et esile tõstmist väärt osa meist.

Aga üks aspekt on täistaimetoitluse põhjuste juures minu jaoks erilisem kui teised küll. See ülim vastumeelsus elavate hingede, nii inimeste kui ka loomade, kohtlemisena kasumitaotluslikel eesmärkidel, süsteemimasinatena - ehk siis vastumeelsus isegi mitte niivõrd elava hinge surmamise vastu (nt jahipidamine), kuivõrd elava hinge sundimine elama tema jaoks vastuvõetamatutes tingimustes. Karusnahatööstuses elavad loomad kitsukestes tingimustes mitmekesi koos puuris. Vabas looduses on nad privaatsust nõudvad loomad ja on selge, et väga väikeses puuris hakkavad nad stressi tõttu üksteisele haiget tegema, valu vajab vabanemist. Vägivald üksteise suhtes on selliste elutingimuste loomulik tagajärg.

Kui keegi tuttavatest postitab sotsiaalmeedias loomakaitse fotosid või videoid küsides, kas me ise tahaksime elada sellistes tingimustes ja vastates, et loomulikult mitte - siis minu arusaam asjast on veidi kurvem. Me ei saa valida. Me juba elame samades tingimustes. Kui küsitakse, miks ma taimetoitlane olen, siis tavaliselt jutustan, kuidas mu sõber pidi tegema kunstiõpingute raames ühe fotodest koosneva loo - tema tegi selle kanafarmist, kus kanade munemise tempot kiirendatakse sellega (tavaliselt muneb kana ühe muna ööpäevas), et tekitatakse farmi kunstlik päevavalgus ja siis lampide kustutamise ja põlema süttimisega tekitatakse kiirendatud ööpäeva vaheldumine. Kanad munevad nii, et näost sinised - et jälle päev, oh, jälle päev! Kui üks õppejõud seda fotolugu vaatas, siis ta tõdes, et kana elu ei erine ju mitte millegipoolest sellest, mida elab inimene - ka inimene peab suutma muneda produkte võimalikult lühidase aja jooksul ning soovitavalt kuldmune! Kiirendades meie kontrolli all olevate hingede eluratast, jääb märkamata enese elu muutumine täpselt samas suunas. Küsimus, kas tahaksime elada samasugust elu, kõlab tõeliselt veidralt, see elu on juba kohal.

Nii kuis üleval, nõnda ka all….

Nii nagu puuri sündinud loomal ei ole muud elukogemust peale selle tillukese puuri, on vaid mälestus oma eellaste teistsugusest elust mida ta kannab oma geenides, nii on paljudel inimestel vaid mälestus oma tõelisest minast. Tõelisest minast, mida selles materiaalses süsteemses maailmas ei eksisteeri. See süsteem, mida rakendame loomadele, on seesama mis rakendub märkamatult me eneste peal.

Nii nagu ülal, nõnda ka all...

Kui meil tööl ajad keerulisemaks lähevad ja vahel üksteist süüdistama kiputakse, siis püüan töökaaslastele meenutada loomtööstuse tingimusi. Mõistmaks, et vägivald on vägivaldse süsteemi normaalne tulemus. Ekstraverdid hakkavad haiget tegema introvertidele ning introverdid hakkavad tegema haiget iseendale. Töökeskkonda, kus loomult loomingulised ja muutlikud inimhinged peavad veetma 40 tundi nädalas iga jumala päev olenemata aastaajast, eluajast või teab millest muust ning tegema seda absoluutselt samade funktsioonide ja võimetega, hakkab ajapikku paraku tootma vägivalda. Nagu puurielu toodab loomade puhul üksteise suhtes vägivalda. Hea on siis teadvustada enesele, et kui meid juba peadpidi ühte ruumi kitsukestesse tingimustesse kokku pandud on, siis parim mis me teha saame, on üksteist vähemalt aidata ja hoida niipalju kui võimalik ja mitte anda järele kiusatusele kaaslasele saba peale astuda.

Hakates vabaks andma me kontrolli alla heidetud hingi, olgu need siis kahe- või neljajalgsed kaasteelised, hakkame eelkõige vabaks andma iseend, eelkõige just iseend - selles on minu jaoks halastuse ja hoolimise sh täistaimetoitluse peamine võlu :)

(Samal teemal olen kirjutanud hilisemas postituses "Nii nagu ülal, nõnda ka all II")