Nii nagu ülal, nõnda ka all II

Hiljuti satusin uuesti küsimuse peale, et miks valida vegan eluviis. Kuigi küsimus polnud suunatud otseselt mulle, jäin mõtlema, mille ma peamise argumendina välja tooks. Lugedes üle kirjutist mõne aasta eest: Nii nagu ülal, nõnda ka all, siis toona kirja pandu ei ole mu jaoks muutunud, aga juurde on lisandunud mõningaid mõtteid, millele toona ei osanud kirjutades piisavalt tähelepanu juhtida. Tulemus aga mu mõtetele on siiani üks ja see sama.

Minus elab tugev usk, et igale elusolendile, kes eales siia maamunale kehastub, on loodus valmis pannud tema liigile vastava maailmakogemuse. Metsikute loomade puhul on see looduse poolt valmis pandud kogemus ilmselt intensiivsem ja sügavam, kui ühe tavalise ringi ruttava inimese kujutelm olla saabki. Kujutlen vahel, mida tohib kogeda näiteks üks põder ööpäeva vaheldudes metsas, kui ööpimedusest saab tasapisi udune varahommik, kuidas päike heidab udusse esimesed soojendavad kiired ning nendest ajapikku päevaleitsak kätte jõuab. Minut-minuti kaupa, tund-tunnilt. Terve igavik. Või mida tunnevad metsloomad pikkade aga seejuures valguslühildaste talvepäevade mattvaikses metsas, veetes nii mitmeid kuid? Milline jumalik rahu, on ühest küljest aega, teisalt erksust ja ärksust  igat valguse murdumist, lumematakate kukkumist okstelt, ööhaudvaikust ja päeva kulgu arvesse võtta. Kui näen metslooma, siis kerkib mulle pähe humoorikas küsimus: "Misasja ta teeb seal metsas, terve elu?" :) Kas see pole mitte see, millest paljud inimesed unistavad? Vahel suvistel matkadel olen saanud seda kogeda ja kadestan metsloomi, et neil nii palju seda võimalust on ning imetlen nende jõudu sellises keskkonnas kõik vajalik eluks hankida. Ka mina olen matkal tikkudeta, joogiveeta ja ulualuseta ööle pidanud vastu minema (tikud siiski saime lõpuks) ja see olnud ühtlasi kurnav ja jõustav kogemus - midagi, mida mäletada.

Selle kõik on loodus metsikute olendite jaoks valmis pannud, kui nad siia maailma sünnivad. Meeletu detailsus, erksus ning aeg kogemiseks, iseseisvus, jõud ja ilu. Jah, sageli räägitakse metsloomade julmast elu lõpust maha murdmise näol või halvast õnnest toidu hankimisel, stressirohkest olelusvõitlusest. Aga mitte metsaelu halastamatus ei morjenda mind loomade heaolust mõeldes kõige enam (kuigi loomulikult soovin, et see oleks teisiti) vaid see, et võrreldes metsiku loomaga ei ole inimtarbeks kasvatataval loomal ennem surma ka elu. Kõik see, mille loodus oli talle valmis pannud ennem sündi - hommikukaste rohulibledel, toimekate päevade erksus ja iseteadvus toidu hankimisel, oma jõu piiride kompamine ohuga silmitsi seistes, iseseisvus ja täielik vastutus oma elu ning heaolu eest. Selline loom kogeb ja saab kasutada seda jõudu, mille ta tundmata allikast sündides kaasa sai ja millele just temal ainuõigus on. Mõeldes loomade õigustele, mõtlen eelkõige nende õigusele kogeda seda, mille meist ülemad jõud neile sündides kingitusena kaasa panid ja mida inimene ei ole ka parima tahtmise korral suuteline imiteerima. Seetõttu ei lohuta mind kuigivõrd sageli kasutatav mõttepilt maamemmest, kes emaliku hoolega oma lehmade ja sigade eest hoolt kannab. Mõnevõrra siiski, hooliv perenaine on kindlasti palju parem kui hingetu farm - aga hoolivus ei vabanda minu silmis teise elusolendi iseseisva toimetuleku oskuse äravõtmist. See on justkui teise liigi isendite sandistamine. Minu vanaema armastas ka tohutult oma sigu, osadel neist olid nimedki, olen ka lapsena neile armastusega söögipange kokku seganud. Ometi tajusin juba lapsena tugevat kontrasti nende põhuse ja ühe pisikese musta aknaga lauda ja looduse rikkuse vahel. Oh seda tuhnimist ja ringi rändamist, mis neil omapäi karjakesi oleks! Ja millist udupasuna sireeni nad laseks, kui oht ähvardaks!! - kord mu ema satus neile metsateel jalutades teekraavis peale ja pidi tõusva metsseakarja kisa tõttu pikali kukkuma, no sai  ikka ühes tükis lõpuks tulema. Tundsin juba lapsena vanaema sigu vaadates, et see ei peaks nii olema, et see ei tohiks nii olla - nendele oli tegelikult määratud midagi muud. See on just nendele loomadele, lindudele, kaladele ja putukatele mõeldud unikaalne elukogemus, mida ei saa loomi paremini koheldes kuidagi kompenseerida - see loom, kellel läheb hästi, ei vaja ei inimest ega kohtlemist.   Ta kohtleb end ise.

Mul on siiani meeles kord suvilas maasikapeenravõrku kinni jäänud lind. Tema pilk. Kui lähenesin võrgule, tegi ta üleloomulikke pingutusi sellest vabaneda, tõmmates end veelgi rohkem nööride vahele kinni ega uskunud kuni viimse hetkeni, et minusugune tüüp võiks talle heade kavatsustega läheneda. Tema silmis polnud kübetki abipalumist või tänutunnet vabastaja saabumise üle vaid sügav õud ja põlgus minu kui teda potentsiaalselt ohustava olendi suhtes. See pilk ütles, et "ma võitlen viimse hingetõmbeni ning kui ma sulle ka kaotan, siis vähemasti põlgan ma sind oma elu viimse viivuni". Vot nii. See põlgus inspireeris mind väga. Ta ei vaja mind. Tol hetkel küll aitasin ta võrgust lahti ja ta kadus tagasi vaatamata oma toimetuste juurde, aga ta ei oodanud mult midagi. Ta ei tule tagasi, ta saab minuta hakkama.

Samas suhet loomade ja lindudega pean ülimalt oluliseks - ma ei usu, et loomad tuleks oma elust välja lõigata, ma ei suudakski seda, loomad on selleks lihtsalt liiga lahedad. Lihtsalt õilsaimaks suhteks loomaga pean seda, kus loom pole inimese omand ega kaotanud inimesele oma iseseisvat toimetuleku oskust. Näiteks õigel viisil lindude ja oravate toitmine on tore suhe. Vereta jaht ka st fotode või videote püüdmine metsikutest loomadest. Juhukontaktid loomadega on super - see linnuke peenravõrgus oma põlgava pilguga on mul aastaid meeles. Metsloomade aitamine, kui mõni neist on hätta sattunud - taas võimalus nendega suhestuda. Aidata, kuid lasta neil minna. Aidata neid iseseisvuda, mitte "aidata" sõltuvaks saada ja jääda.

Ma ei tea inimest, kes metsikut looma nähes ei peaks seda meeliülendavaks sündmuseks (Nojah, kui ründab, siis mitte. Ründav loom, olgu siis ohvriks teine metsloom, koduloom või kahejalgne on koletu nähtus ja mul on väga keeruline leppida asjaoluga, et vägivalda ei saa siit süsteemist mitte kunagi täielikult eemaldada. Ometi ei saa olla vältimatu vägivald põhjuseks, miks seda ise veel vabatahtlikult juurde toota, neis valdkondades, kus tegelikult saaks ju teisiti. Mul on loomuses olla alati nõrgema poolel  - ka siis kui nõrgem ise on ennem olnud ründaja positsioonil. Mulle meenub kunagi unustamatult rõve uudis, kus tiigrikari ründas tsirkuse treenerit ning tappis ta, mängides ennem tema poolelusa kehaga tükk aega. Mis asjaoludel pealt näinud töölised treenerit aidata ei saanud, on mu jaoks siiani hämming - mu arvates oleks uinutpüstol iga metsiku loomaga töötava personali sama tavapärane atribuut kui nutitelefon või toavõtmed. Meenub vegan kogukonnas lahti läinud juubeldus, et kus nüüd sai treener oma karistuse. Julmad parastavad kommentaarid. Mul oli sel hetkel häbi, et olen vegan. Elasin uudist lugedes iga keharakuga läbi seda rünnakut - selle inimese lootust, et ehk keegi ikka ju aitab, ei ole võimalik, et ei aita... Samamoodi elan iga keharakuga läbi nende tsirkuse poolt piinatud tiigrite elu, lootust, et keegi ehk aitab, ei ole võimalik, et ei aita - nende igatsust loomupärase elu järele. Vägivalda ei lahenda jõhkra vägivallaga. See tuleb lihtsalt lõpetada. Lasta tiigritel minna ja treeneritel õppida uus amet ja veidi loogilist mõtlemist.) Koduloomi nähes muutub enamiku süda soemaks kuid elevust ehk on veidi vähem. Farmilooma üle oskavad elevusest hõisata ehk vaid lapsed või hingelt lapsed, kes näevad looma hinge, mitte ta keskkonda või saatust - enamasti saavad sellistele loomadele osaks turunduslikud pilgud, vahel kaastundlikud pilgud, kuid mitte põnevat elevust. Orjus pole põnev, see on kurb.

Ainus, mille osas ma ei oska seisukohta võtta, on koduloomad - kassid, koerad. Tean, et sigu, kanu, lambaid me ei toiduks ega tarbeks ei vaja, saab ka muud moodi - aga loomi sõpradena? See on koht, kus ma oma inimisekusest kuidagi üle ei saa. Ühest küljest ei sooviks ma võtta üheltki loomalt ära tema metsikut iseteadvust ega tahaks osaleda kellegi vabadusekaotuses sh ka koerad ja kassid. Päris kindlasti ei ole ühelt loomaliigilt iseseisvalt toime tulemise oskuse võtmine mingi au ega asi, mille üle uhkust tunda - saan aru, et kui vanasti inimeste elutingimused olid karmimad, siis kodustatud loomade abi oli osaks inimese ellujäämisel, inimesel oli neid vaja ja see mõnevõrra õigustas seda tegevust ning sellega kaasnes ka austus looma asendamatuse vastu. Praegu enamikel juhtudel mitte enam nii väga - kuigi koerte abi, kes aitavad avastada kuritegusid või leida jälje järgi üles kadunud inimesi, on siiani asendamatud. Või puudega inimeste abikoerad. Eks näiteid ole veel. Et ühest küljest nagu mõtlen, et, kes iganes koduloomad ka ennem kodustamist olid, selleks nad ka ideaalis tagasi võiksid saada. Mõeldes toakoertele... - nad ei saa isegi keha loomuldasa vajadusi rahuldada nt pissile, ilma, et peaksid end kohaldama peremehe elurütmiga. Ma ei kujuta ette, kuidas toakoerad sellise asjaga üldse toime tulevad. Teisest küljest on neljajalgsed sõbrad elus nii suureks lohutajaks ja aitaks, et ülimalt kahju oleks, kui neid üldse olemas ei oleks ja nt tutvusringkonnas poleks ühtegi "mõmmikut", keda vahel kõrva tagant sügada ja kellest endamisi lolle laulukesi teha. Oleksin rahul, kui mõistaksime loomade keelt ja saaksime nendega kooselu osas läbi rääkida - küsida luba, kas mõni neist sooviks tulla elama inimesega? Pole õrna aimugi, kas mõni neist nõustuks, aga ma nii väga loodan, et nõustuks... Oh, jäägu see sõpruse asi minu poolest siis nii nagu ta on ja lihtsalt loodan siiralt, et ükski inimene ei arva, et kodulooma võttes, temalt vabadust võttes, teeb ta loomale teene. Mkmm, teene teeb loom inimesele, veetes oma elu vabaduse asemel tema kõrval, olles inimesele lohutaja, psühholoog, lapseliku rõõmu ja mängulisuse taastaja.

Meist keegi ju ei taha ilma jääda meile määratud elukogemusest, võimalusest tunnetada oma loomingulist jõudu, iseseisvust ja enese kaitsmise oskust. Jah, oskust ka vajadusel kõik kaotada ja surra, ometi olles ennem seda elanud. Võrreldes loomade staatust inimese elus inimeste enese staatusega, tõmban vahel mõtetes laias laastus säärased paralleelid:

• Metsloomad: inimmaailmas oleksid need ettevõtjad, loojad, visionäärid, heategijad, asendamatud inimesed - need kes on ise enda sissetuleku hankijad. Iseteadvad, enese vajadustega ja võimetega kontaktis. Inimesed keda ühteaegu armastatakse ja imetletakse. Ja kardetakse.
• Koduloomad sõpradena: inimmaailmas oleks need palgatöölised, kes on leidnud endale hea kollektiivi, enam-vähem heatahtlikud ülemused, kes arvestavad töölise vajadustega ja näevad neid armastusväärsete isiksustena. Ehk ka paindliku tööajaga, kuid siiski mitte ise loojad ja mitte iseseisvad. Kuigi vahel ka asendamatut rolli kandes ja seetõttu küllaltki uhked.
• Koduloomad toidu ja tarbena: inimmaailmas oleks need madalapalgalised töölised, kel pole õiguseid, keda koheldakse kasumitaotlusliku ressursina, kes töötavad tervist kahjustavatel ametitel (öötöö, kemikaalidega töötamine, mille puhul on teada, et see lõpeb tervise kahjustusega, pikaaegsed sundasendid, rohkete kordustega "lame" töö). Neile ei anta midagi niisama, lihtsalt sellepärast, et nad olemas on. Neid ei armastata tööl. Armastus on ka andmine.

Kui ma mõtlen, millise ma neist kolmest variandist valiks, siis ikka esimese. Ma soovin niiväga, et mul oleks kontakt oma sisemise jõuga ning saada võimalikult palju osa sellest elukogemusest, mida maailm mulle sündides valmis pani - saada osa merest, pilvedest ja päikeseloojangutest. Saada osa olemisest - aspekt, mida kaasaegne rutakas ühiskond nii paljudele keelab. Oma aja iseteadvalt planeerimisest, mõtestatud ning kirega tehtud tööst ja nautlemisest. Küllaltki suures mahus mul tegelikult see ka juba on, kuid samas on veel pikk tee minna. Ma usun, et kõik inimesed valiksid esimese või teise variandi. Ometi on meie ümber palju kurnatuid inimesi, lootuse ja elujõu kaotanuid. Nii nagu farmiloomadel on vaid ähmane geneetiline mälestus oma eellaste suurtest ja vapratest tegudest, on ka paljudel erinevatest süsteemimasinatest läbi käinud inimestel vaid ähmane mälestus oma tegelikust jõust.

Taas kord jõuan elu kuldreeglini - Tee teisele seda, mida soovid, et tehtaks sulle. Sageli on seda keeruline järgida, sest hea ja kuri pole enamasti teps mitte must ja valge vaid igasugustest varjunditest, seostest ja põikkäikudest läbi põimunud - saa siis aru, kus see õigus ja õiglus on. Tuleb osata ka vastu hammustada, kui kaval rebane või hunt kriimsilm "külla" tuleb. Kas teen kurja või head? Kas mõningates vigades nii enda kui teiste puhul pigistada silm kinni või olla pedant? Ei tea. Antud teemas aga ma ei oska seosest mööda vaadata. Taaskord tõden, et kui keegi tuttavatest postitab sotsiaalmeedias loomakaitse fotosid või videoid küsides, kas me ise tahaksime elada sellistes tingimustes ja vastates, et loomulikult mitte - siis minu arusaam asjast on kuni tänaseni kurvem. Me ei saa valida. Me juba elame samades tingimustes. See süsteem, mida rakendame loomadele, on seesama mis rakendub märkamatult me eneste peal. Nii nagu ülal, nõnda ka all.

Jah, see kõik kõlab naiivsena, utoopilisena, elukaugena. Kuid ometi on mu elus juhtunud imesid, mille olen kirjutanud empaatilise loomadesse suhtumise arvele. Olen tundnud, et hakates vabaks andma mu kontrolli alla heidetud hingi, hakkan vabaks andma eelkõige iseennast. Ja selles on jätkuvalt mu jaoks halastuse ja hoolimise sh täistaimse toitumise peamine võlu. Mul pole olnud kerge elu (tegelikult, kui paljud meist saaksid öelda, et neil on olnud kerge elu? - vist ülivähesed, pigem siis ütlen, et mul pole olnud keskmiselt edukas elu), sest edukas elu siin maailmas eeldab kõrget enesehinnangut ja häid sotsiaalseid oskuseid, mida minul ei ole üldse - kuid tean, et elus on hulganisti salalaekaid, mis avanevad vaid siis, kui aeg on täis. Tean, et ka minu jaoks on paljugi veel valmis pandud. 

Lõpuks lisaksin veel pildid Chillingham Castle metsikutest veistest ja farmiveistest. Inglikesed on nad kõik, unikaalsed kaunidused, nii metsikud veised kui ka farmiloomd. Miks ei võiks ka Eesti farmiloomad elada lihtsalt inimeste rõõmuks, kelle bussiaknast või matkarajal aasale jõudes lehvitada? (Tean jah, et see on liiga roosiline idee - meenub kohe, kuidas tuttav rääkis, et ta elu hullem jooks on olnud elujooks tigeda pulli eest. Pärast istus veel paar tundi puu otsas ka. Meenub veel ütlus, et karude arvates elavad kõik inimesed puu otsas). Mõte, et sajad miljonid, miljardid isendid tulid siia võrratule planeet Maale kogema ja neilt võeti inimese tarbeks ära kõik see ilu ja aeg, see murrab mu südame. Südame murrab ka mu enese kaotatud aeg. Las nad kõik olla. Las neid olla ise! Las meid olla ise... Las mind olla. See on mu suurim palve.

Metsikud inglid. Oot, see oli vist mingi seebisari? :D - no fotol olevat sarja juba vaataks :) (Foto allikas: https://www.bbc.com/travel/article/20210915-a-british-beast-rarer-than-the-panda)

Metsik inglike (Foto allikas: https://www.visitnorthumberland.com/explore/destinations/wildlife-nature/chillingham-wild-cattle)

Inglikesed on nad siiski. Mis siis, et farmis. Aga saab ka paremini - saab ka nii, et nad elavad elu enese, mitte inimese tarbe jaoks. (Foto allikas: https://interchemie.ee/wp-content/uploads/2020/11/cows-in-a-farm-dairy-cows-P9SFHK6-scaled.jpg)