Nii nagu ülal nõnda ka all III: Aga petersell tahab ju ka elada?

 

Kunagi postitas üks tuttav Facebooki arutluseks küsimuse: "Eetilistel põhjustel loomse toidu mittesöömine on ilmselt normaalne. Aga kuidas suhtuda terve taime ära söömisesse? Näiteks juurviljade söömisesse? Kas poleks eetilisem tarvitada ainult pähkleid ja puuvilju? Eriti neid, mis on veel niisama alla kukkunud? Ka taimed suhtlevad, kaitsevad oma liigikaaslasi ning tunnevad valu." 

See mõtisklus ongi teemal, kas veganid peaksid eetilise toitumise tiitli välja teenimiseks sööma vaid taimede vilju?

Esmalt mõeldes sellele, mis mu toiduvalikust tervete taimede ellimineerimise tulemusena järele jääks, olen avastanud, et ega väga paljust loobuma ei peakski. Toidulauale jääksid puuviljad sh datlid, marjad ja kõik tooted mis nendest teha saab, aedviljadest tomatid, kurgid, (suvi)kõrvitsad, avokaadod, samuti (türgi)oad sh soja ja herned. Mis siin rääkida, aedviljad ongi ju viljad. Teoreetiliselt võiks ka tatra ja kinoa alles jätta, need on taime seemned ja neid on võimalik taime kõrre küljest noppida. Olgu, seda nagunii keegi praktikas ei tee, maha võetakse ikka kogu taim. Soovi korral jääb alles ka kohv, kakao ja kaarob - needki taimede viljad. Kookos ja kakaovõi, pähklid-seemned. Mida veel vaja on? Jah, rohelisest sh till, petersell ja ka salatid oleks minu jaoks tõesti keeruline loobuda. Seened, brokkoli ja kartulid meeldivad ka väga.

Siinkohal meenub netist leitud nali, et taimne latte pole midagi muud kui vaid kolme oa supp, koostisega: kohvioad, sojaoad, vanillioad. 

Aga mul ikkagi ei teki sellist tunnet, et seda on päriselt vaja. Sest olgu, kui ma ei pane suhu ühtki sellist taime, kellelt peaksin eluõiguse võtma, siis ma ikkagi kõnnin ju murul, rebin hoolimatult peenralt umbrohu ja lajatan sääskedele? Kusagilt peab minema piir, sest ma ei saa ega taha elada metsikus võsas, kus ühtki puuraagu kunagi maha ei võeta ja ühtki teed kusagile ei lähe - meil on suvilas metsik mets ja seal kinni kasvanud pinnases on väga keeruline liikuda ja soopiirkonnale omased sääsehordid alati valmis isukalt nõelama. 

Esmalt, isegi ennem vegan valiku tegemist, on mu jaoks oluline aspekt, mis ühendab nii taimi kui ka loomi - see on mistahes eluolendi (nii taimede kui loomade kui ka inimese) süstematiseeritud ärakasutamise ja ebaloomulikesse/üheülbastesse tingimustesse paigutamise ehk siis kasumitaotlusliku tootmise vältimine ning püüd kasutada toiduks loomulikus keskkonnas kasvanud toitu ja jah - ka lootus satuda seeläbi ise loomulikumasse ja loomingulisemasse keskkonda, kui ma hetkel paiknen. Eesmärk oleks lubada igale elusolendile, nii taimele kui loomale, talle looduse poolt valmis pandud elukogemust. Loomulikult on see siiani olnud hale läbikukkumine, sest elan lauslinnas ja pea kõik mu toidust pärineb vaatamata sellele ideaalile poest. Huvitav on asjaolu, et inimene näeb ja tunnetab kõike läbi oma maailmavaatelise ja elukogemuse prisma ja ilmselt seetõttu käsitlen toitu eelkõige infokogumina (sest olen varasemastel aastatel töötanud pikalt infoasutustes) st kui toit kasvab talle omases keskkonnas, siis on ta ümbritsevaga normaalsetes suhetes ja mulle tundub, et talletab ka inimese jaoks vajaliku kasvukogemuse. Enamus inimesi tunnetab, et suurtes kilomeetripikkustes plasttunnelites kasvanud maasikas, kes eladeski pole näinud muud peale iseenda taoliste ja pole pidanud võitlema millegi eest, on justkui veidi tühjem toiduallikas kui metsik või kodupeenramaasikas - kuigi kultiveeritud maasikas võib olla magusam, mahlasem ja ahvatlevama välimusega. Mulle endale meeldivad just need vanaaegsete peenrasortide krimpsus ja kuivad maasikad palju rohkem, tundub et toitained neisse pakitud kontsentreeritumalt kui tööstusomadesse ning isu saab neist ruttu täis. Kui ma suveti lõpuks maale saan, siis söön juubeldades ära kõik taimse, mis leida on - igasugune metsa ja kodupeenra tohletanud pläust tundub pühalik pidusöök võrreldes linna poekaubaga. Toit võiks ja peaks olema hingestatud ning kaasama elusolendite omavahelisi suhteid. Monogaamses keskkonnas seda tekkida ei saa.

Aga miks metsaolendite seast valida ikkagi ainult taimed, mitte loomad? Võiks ju vibuga laande küttima minna siis, jah?  Mitmekesisus missugune? See on selge, et redis tahab ka elada. Petersell samuti. Kogu olemasolev loodus lokkab ja laieneb ohjeldamatult, kuni mõni teine liik selle lokkamist piirama hakkab. Nii näikse see maailm toimivat - üksteise hävitamine on süsteemi sisse kodeeritud. Potitaimed kardavad inimest, kes neid pidevalt lõikama tuleb - taimedel olevat oma süsteem, mille läbi nad suhtlevad ja hoiatavad.

Ometi on loomadel ja taimedel siiski mõningased erinevused, mis minu arvates lubaksid süüa eetikast lähtuvalt ka taimi, mitte ainult taimede vilju. Üks nendest aspektidest on loomi ja inimesi ehituselt ühendav närvisüsteem. Närvisüsteem on see, mis lubab olenditele minakogemust, eneseteadvust ja emotsioone. Närvisüsteem on see, mis teeb elusolendi valust minateadvusena kogetava valu. Loom tunneb närvisüsteemi tõttu sotsiaalsust, individuaalset kiindmust, seotust, hirmu ja leina. Loomadel on mälu nii oma valust kui ka kiindumusest. Ma ei suuda ette kujutada, kas tõesti kaalikas nutab, kui ta kõrval olev kaalikas välja juuritakse? Ma ei usu seda. Ma arvan, et kaalikas on võimeline tajuma, et ta naaber juuriti välja ja võib aimata, et temaga juhtub peagi sama, aga ma ei suuda ette kujutada, et taimedel on võimalik tunda seejuures personaalset leina ja valu - mis ei tähenda, et kaalikal poleks instinkti end võimalikult kaua elus säilitada. See instikt end võimalikult kaua säilitada ja laieneda, on absoluutselt kõigel elaval siin maapeal, alates pisikest rakust või putukast lõpetades inimesega (inimene on seejuures ise huvitav erand suitsidaalsusega). Minu jaoks on küsimus selles, kui palju emotsionaalset/personaalset/pöördumatut kannatust kaasneb teise liigi orjastamise või tarbimisega - loomadel on nähtavad emotsioonid, kuid kaldun arvama, et taimede hirm ja hoiatus tugineb pigem neutraalsele informatsioonile kui, et emotsioonile. Kuid loomad nutavad, solvuvad, igatsevad, maksavad kätte. 

Teine oluline erinevus taimede ja loomade vahel on vereringe - tundub, et see on nähtus, mis hoiab nö "indiviidi" koos. Kui inimene, loom, kala (või miks mitte ka putukas) kaotab osa oma kehast, näiteks jalad, siis nii jääbki - ta kas sureb või õnnestub verejooks sulgeda ja olend elab ilma jäsemeteta elu lõpuni, midagi ei kasva uuesti külge enam. Taimedega aga päris nii ei ole - salatipõõsast pügan suve läbi ja lehekesi muudkui tuleb ja tuleb juurde. Küllap see salatipeenar on jah frustreeritud, et keegi teda kogu aeg nüsimas käib ja et ta soovitud lokkamist ei saavuta, kuid salati elu ei seisku, ta on alati kasvamises ja muutumises. Puudel võetakse oks maha ja ta kasvatab mujale uue. Lille lõikad peenrast - järgmine aasta kasvab lillesibulast uus õis, ta ei surnud seepärast, et lõikasin. Nisuorase võrsed pügasin kääridega kuni seemneni maha, aga juba paari päeva pärast on ta uuesti pikkust visanud nagu tavaline rohi. Taimedel ei ole isikulist ja üht ainust keha hõlmavat leina - nende kehad on ajas muutuvad, laienevad. Inimene ja loom ei laiene, meie kehad on ajas piiratud. Kui meid lõigatakse, me hukkume lõplikult (Kuigi ma pean tunnistama, et kodupotis kasvatatud taimi on mul emotsionaalselt raske lõigata - kasvatamise käigus on juba tekkinud seotus ja kahjutunne. Palju kergema südamega nopin tõesti nende vilju. Samuti on mul emotsionaalselt keeruline taimi idandada, sest on ebaaus, et minu tõttu on ühe taime kasvukogemus nii lühildane, et see idanemisest kaugemale ei jõuagi. Tahaksin, et iga idanenud taim saaks nautida tärkamist ja veidigi aega päikesesoojust ja päevade kulgu. Kipun taimedega tõesti käituma samamoodi nagu omnivoorid loomadega - et oma poti maitsetaimed lasen õitsema ja neil oma elukäiku nautida, samas, kui supi sisse minevad maitsetaimed toon salaja ikka poest - sest poest võetava kraamiga ei ole tekkinud hingelist sidet. Sama teevad omnivoorid, kes lemmiklooma elukaare täiuslikkusest peavad lugu, taluloomadele püüavad vähemasti ennem nende surmamist veidi eluasendust pakkuda (elu ei saa keegi loomale pakkuda, seda saab teha vaid tema ise) aga enamus kanakoibasid ostavad ikka poest, sest poest võetavatele elusolenditele ei pea võtmise eest midagi vastu andma. 

Kuid kas taimed on seepärast kuidagi väärtusetumad, et neil pole närvisüsteemi ega vereringet? Minu arvates pigem vastupidi - loomad ja inimesed ei saa toiduta hakkama ja sõltuvad taimedest. Taimed on aga võimsad loojad, nad suudavad luua ennast valgusest ja ka sellest kübemest, mis neil juures või lehes pärast pügamist alles jäeti. Nad on suuremeelsed loojad ja seeläbi meist, lihast ja luust olenditest, kõvasti võimsamad, sest tuginevad oma loomingus algallikale.

Loomade pidamine farmides (võrdlen tavaliselt nii, et kui farmiloomad ja suurpõldude taimed on need holokausti omad, siis koduloomad ja peenrataimed on vabakäiguvangid st on küll kaitstud aga sunnitud loobuma selle eest oma looduse poolt kingitud mitmekesisusest ja iseseisvusest) on minu jaoks kuritarvitamine, kuid metsloomade küttimine iseenese tarbeks mitte küll samavõrd pikaajalise elusolendile piina tekitamisega seotud, küll aga põhjendamatult verine aktsioon toidu hankimiseks - sest seda ei ole tegelikult ju vaja teha. Kuigi mõistan, et kui inimene ka ühtegi looma ei tapa, teevad seda teised kiskjad nagunii - me ei saa vägivalda süsteemist täielikult eemaldada, küll aga inimesel on valik sellest mingil astmel välja astuda juhul, kui süda kutsub. Metsloomad on minu silmis kingitus, nende kohtamine metsas on kingitus mis jääb meelde ja millest tavaliselt õhinal räägitakse. Samuti on lindude laul kingitus. Milleks neid maha lüüa, kinni püüda, koju tuua, allutada? Loomad on iseeneste omad ja oma nime teavad nad vaid ise. Kala on vees voogav, sädelev ja kaunis, kui ta on kinni püütud, siis ta lihtsalt… - haiseb. Usun, et võimalikult loomulikes, jah, seega ka raskemates tingimustes kasvanud toit võiks inimesi aidata muuta maaimanägemust, kus ka inimesel enesel on reeglina vaid produkti roll. Vanasti sõid inimesed ka inimesi, aga see söömine ei lõpenud ju paraku, kui see seadusega keelustati, vaid jätkus vaimses plaanis. Jätkub siiani. Inimesed söövad üksteist vaimselt väga hea isuga siiani sisse ja kui sisse ei anna süüa siis söövad välja. Darvinistlik elukäsitlus on lihatoitlastel küll väga tugevalt juurdunud ja mind paneb see programmeeritus, mille järgi otsuseid langetatakse, siiani käsi laiutama ja sügavalt vaikima (nt arusaam, et võimukal positsioonil oleval inimesel on õigus olla vägivaldne, sest ta on võimukam - loomulikult avalikult seda keegi ei tunnista, kuid elupraktika näitab midagi muud. Vahel mulle tundub, et enamik inimesi ei ole neid aspekte isegi võimelised teadvustama). Kuigi darvinistliku võidujooksu abil jõuab elus enamasti kaugele, tuleb tunnistada. Mina tõesti väga kaugele ei jõudnud - ennem läks süda pahaks. Ma ei suutnud. Nii kaua kui vastutustunnet, taktitunnet, teise elusolendi isikliku ruumi austamist, õiglustunnet, empaatiavõimet, järele ootamist, läbi mõtlemist ja tagasihoidlikkust tõlgendatakse nõrkusena, hirmuna, orjameelsusena, alandlikkusena või rumalusena mida võib ja peabki õhinal ja rõõmuga ära kasutama/manipuleerima, kuni enam selliseid "imelikke" omadusi ei ilmne, pole mul kellelegi tegelikult midagi öelda. Tundub, et jään elu lõpuni tõestama, et eetilised inimesed ei ole nõdrameelsed (vähemasti praegu tundub, et pea iga kuu kohtun mõne jahupeaga, kes arvab et tagasihoidlikust inimesest võib vilega üle lasta ja neelab ülekohtu alla, sest ta on ju tagasihoidlik). Tundub, et jään elu lõpuni otsima otsima alkeemilist valemit, kuidas olla kuningas, omamata seejuures ühtki orja.

Usun, et inimesele, kes tahab sellest "taparattast" välja astuda, võiks lõpuks ilmutuda, et lisaks temapoolsele elusolendite kuritarvitamisele on ta selles süsteemis ka ise kuritarvitatav, kuigi ta ise seda niimoodi tõenäoliselt ei näe. Nii nagu ülal, nõnda ka all. Kui küsitakse, miks ma täistaimetoitlane olen, siis tavaliselt jutustan, kuidas mu sõber pidi tegema kunstiõpingute raames ühe fotodest koosneva loo. Tema tegi selle kanafarmist, kus kanade munemise tempot kiirendatakse sellega (tavaliselt muneb farmikana ühe muna ööpäevas, metsik kana aga mõned munad aastas), et tekitatakse farmi kunstlik päevavalgus ja siis lampide kustutamise ja põlema süttimisega tekitatakse kiirendatud ööpäeva vaheldumine. Kanad munevad nii et näost sinised - et jälle päev, oh, jälle päev! Kui üks õppejõud seda fotolugu vaatas, siis ta tõdes, et kana elu ei erine ju mitte millegipoolest sellest, mida elab inimene. Ka inimene peab suutma muneda produkte võimalikult lühidase aja jooksul ning soovitavalt kuldmune. Nii kuis üleval, nõnda ka all.

Ka minu tutvusringkonnas on inimesi, kes vaatamata minu 15+ aastasele jutule ei ole võimelised tajuma ega ka tunnistama, et loomad tunnevad leina. Ja usuvad, et lihata nad känguvad ja jäävad nälga ja teevad jätkuvalt nalju taimetoitluse aadressil. Ja ütlevad, et nemad teisiti ei oska ega tahagi. Räägiksin neile kui võõras keeles. Küllap räägib sibul kevadeti mu lillepotis ka mulle võõras keeles ja küsib, mida ta seal potis õige peale peaks hakkama, toaõhk on kuiv ja juuri ajada kusagile pole. Alati saab paremini, kui hetkeseis on.

Selle pika jutu veel pikem kokkuvõte oleks, et eetiline on minu arvates kasutada toitu, mis on kasvanud võimalikult loomulikus keskkonnas. Eelistuse järjekord läheb siis 1) metsatoit 2) kodupeenratoit 3) mahetoodang 4) masstoodang. See on printsiip, millest lähtun esmalt - seejärel alles eraldan toidukõlbulikkuse seisukohast loomad taimedest. Sama ökoloogiline ja mitmekesisusest ning austusest  lähtuv eelistus kehtib ka taimedele mu arvates.  Metsikuid loomi tappa (ammugi siis farmi omi) ei ole lihtsalt mõtet - kui olla omandanud teadmised ja oskused et ilma saab ka. Taimi samuti lihtsalt masstööstuses toota või hävitada/geenmuundada ei ole mõtet, kui olla omandanud teadmised ja oskused, et ilma saab ka. Jah, see on võimalik- aga - Igaüks on omal teel. Võimalused oma ideaale elada on meil kõigil erinevad. Inimesed elavad tohutult erinevates maailmapiltides - usun, et kui oleks võimalik läbi teiste inimeste olemuste kord maailma vaadata, siis võiks kergelt pinna jalge alt kaotada, mitte miski poleks enam kindel... Mulle väga meeldib ühe kunagise õppejõu ütlus: "kõik mis on vajalik, on võimalik, kuid kõik mis on võimalik, ei ole vajalik". Ma ei oska ega pea vajalikuks taimede viljadel põhinevat toitumist (kuigi tõesti suudan koostada enamvähem  taimede viljadest koosneva tasakaalus ja riiklikel toitumissoovitustel koosneva menüü - aga ma ei soovi niimoodi kogu aeg süüa), aga 15 aastat tagasi ei osanud ma ka ette kujutada, mida söövad veganid ja algus oligi üsna niru, peamine menüü praeleib ja pähklisegud. Sealt maalt aga on mu elu läinud pigem tasakaalu poole, küll vaevaliselt aga siiski. 

Tapmine kui rituaal on ehk mingitel tingimustel seotud küll vastutuse võtmisega meis kõigis pesitseva varjupoole/kurja eest, kuid mina ei soovi loomade tapmises osaleda selle nimel et tõestada endale, et aktsepteerin oma varjupoolt. (Ja eks tõsi on, et ei aktsepteerigi - ma pole sellega teadlikult tegelenud ja mu inimesi vältiv vaakumlik elustiil ei soodusta selliste olukordade teket, kus peaksin oma "kurjale" näkku vaatama) Suudan maha lüüa vaid sääsed, kui nad mind sööma tulevad. Enesekaitse väljub minu jaoks kõigist eetikakategooriatest, ses osas pean loomulikult õigustatuks kõigi elusolendite tapmist, kui muud väljapääsu pole. Enesekaitse ei peaks olema seotud kuidagi süütunde või kaastundega - me ei ela nii suuremeelses maailmas, et enesohverdus tänapäeval kellelegi midagi tähendaks. Eetika kätkeb endas tarbetu ründamise/ära kasutamise/piinamise/manipulatiivse allutamise vältimist, mitte enese ohverdamist.

Kes leiab, et redis tahab ka elada ja seetõttu on ka loomade kinnipidamine/surmamine õigustatud - ega sellele ei olegi midagi vastu öelda. Me kõik tahame elada. Taimetoitlus on südame kutse, kus tajutakse, et loomade psüühika ja valu on närvisüstemi tõttu personaalsema/emotsionaalsema tunnetusega ja nende hukkumine lõplikum, kui taimede elutahe ja surm. Ja püüd loomi sellest emotsionaalsest valust säästa. Võib-olla ma tõesti ei ole piisavalt arenenud eetikameelega, et võiksin redise välja juurimise pärast nutta - küll aga on mul oma peenra- ja potitaimedegi suhtes täiesti kaastunne olemas ja mingil juhul ei jäta neid põua ajal veeta või muud moodi hooleta. Ja mitte seepärast, et saak läheks untsu, vaid seepärast, et ma mõistan, et nad on elusolendid ja ma rikuksin asjata neile kõrgemate jõudude poolt siia maailma kaasa pandud elukogemuse, kui ma ei vastutaks. Ja kuigi nii redis kui ka karu soovivad elada, olen täheldanud, et ka omnivooridest taimekaitsjad siiski teevad taimel ja loomal elu säästmise olukorras vahet, pannes loomad esikohale.

Kui ma sööksin ainult vilju, kuuluks mu toidulauale jätkuvalt üsna pikk nimekiri toite, loetelu võib ilmselt lõputult täieneda (kui õhtul und ei tule, võib ajaviiteks püüda seda nimekirja täiendada :D ) :

Maasikad
Mustikad
Põldmarjad
Vaarikad
Õunad
Pirnid
Punased/mustad/valged vms sõstrad
Kibusitsamarjad
Astelpajumajad

Kibuvitsamarjad
Murakad
Pohlad
Jõhvikad
Ananass
Ploomid
Kirsid/murelid

Goji marjad
Avokaado
Mango
Kookos (kookoshelbed, kookosjahu)

Arbuus

Melon  

Kikerherned (kikerhernejahu) 
Rohelised herned

Läätsed
Türgi oad
Aedoad
Sojaoad (tofu)

Metsapähklid
Parapähklid
India pähklid
Maapähklid

Kreeka pähkid

Pistaatsiapähklid

Makadaamiapähklid  

Pekaanipähklid

Kookospähklid

Päevalilleseemned
Seesamiseemned
Kõrvitsaseemned

Linaseemned  

Kurk
Tomat
Kõrvits
Suvikõrvits
Paprika

Tšillipipar

Mais (maisijahust leivatooted, helbed jm)

Kinoa
Tatar

Kohv
Kakao, kakaovõi (šokolaad jääb alles, hurraa!)
Kaarob

Vanilje 

Psüllium

Algset filosoofiat täistaimetoitluse teemal:

Nii nagu ülal, nõnda ka all I

Nii nagu ülal nõnda ka all II