Pühadetoit olgu Püha - ehk mõtestatud toit. Soovitus stressisööjale

Ühes varasemas postituses olen kirjeldanud kimbatust, mida tundsin noorena seoses puhkuste ajaga ja pühadega. Nimelt suutsin lapsena tervislikult toituda vaid koolivaheaegadel, sest siis oli mul aega olla iseendaga ja asju läbi mõelda. Kooliperiooditi oli rämpstoit ja ülesöömine põhilisteks abilisteks minu jaoks liiga kiire ja intensiivse maailmaga toime tulemisel - suhkrulaksu all olemine justkui andis võimaluse kuidagigi kooliperioodid läbida ja mitte lõplikult heituda.

Olles kuni tänaseni jäänud emotsionaalseks ja stressisööjaks, on pühade pidamine kuni viimaste aastateni olnud mu jaoks jätkuvalt kimbatuse allikas. Ühest küljest tähendab pühade aeg puhkust, võimalust taas enda vajaduste peale mõelda ning ka tervisliku toitumise läbi endast hoolida. Rasvaste ja energiarohkete toitude küpsetamine või üldse toiduga üleliia tegelemine pühade ajal tundub stressisööjale täiesti mõttetu karistusena/kohustusena juhul, kui nagunii rutiinsete tööperioodide üleelamiseks ja puhkuseni jõudmiseks on kulunud ohjeldamatult küpsiseid, jäätist ja šokolaadi. Teisalt aga tahaks seda "jõulutunnet" ikka veidi ju tunda?

Et jõulud ei jääks emotsionaalse poole pealt väga kaugeks, siis olen tänaseks päevaks välja mõelnud kompromissi - olen valinud jõulutoitudest välja ühe ainsama, mille valmistamine tekitab jõulutunde, mis on mul juba käpas ning millest käib jõud ja mõistus üle, mida saan vajadusel ka teistega jagada ja mille kaudu ilu luua. Teengi jõulude ajal vaid omamoodi retsepti järgi kaunistatud piparkooke. Ja jõulud on ka aeg, kus luban muidu enamasti alkoholivabasse koju pudeli head lisasulfitidest vaba punast veini. Kui sajab laia valget lund, on klaasike veini puhkuse ajal õhtuti nii õdus.

Ja loomulikult on see üks valitud jõulutoit teistsuguse koostisega, minu jaoks parima võimaliku koostisega - sest tõesti uus kohustuslik kogus suhkrurohkeid maiustusi kodus mõjuks mulle nagu karistus. Suhkrurikas toit on mu jaoks rutiinses elus toimetuleku stressisöök, mitte lõõgastuse ja puhkusesöök, samuti nagu on gluteen mu jaoks stressitoiduaine - sain alles hiljuti sellest aru ja mõistsin seeläbi, miks pühadelauas söömine mu jaoks alati nii vastuoluline tegevus tundunud on - söömine ja lookas laud meenutab mulle hoopis kurnavat tööelu, seega ei tekita minus kaugeltki mitte meeldivaid emotsioone.

Kogun tasapisi ühte karpi kokku kokku vajaliku kraami, 
et oleks silme all see tunne, et nüüd on kõik olemas.
Seejärel juba jagan vajalikesse kogustesse, et taignategu oleks lõpuks
võimalikult väikese töömahuga

Seega pühade ajal teen piparkoogid gluteenivabast terviktoidust, glasuurgi on suhkruvaba ja loomulikult on see kõik loomsetest toiduainetest prii. Üksinda elades sellest ühest asjast jõulutunde loomiseks täitsa piisab. Juba varakult hakkan piparkookide jaoks koguma vajalikke aineid kokku - et taigna tegu ei tähendaks poolt päeva mööda poode jooksmist ja käe otsas tassimist. Varun ökopoest apelsinid, et nende koored jõuaksid taigna teo ajaks ära kuivada, et siis maitseaineks jahvatada. Leian pakendivabu allikaid toodetele, mida soovin osta vaid taigna jaoks (nt jaanikauna jahu) ja mis muidu seisma jääksid - pakendivabalt ostes saan osta just vajaliku portsu. Leian poest soolavaba kikerherne konservi (see polegi nii lihtne, enamikul on sool sees) - sest kikerhernekonservi vedelikust saab glasuuri jaoks vahustamiseks munavalge asendaja (ja glasuur ju peab saama magus mitte soolane)

Igas päevas veidi jõuluootust - hommikusest apelsinist
saab ühtlasi komponent piparkoogitaigna maitseainetes

Kõige selle tegemise puhul vaid üks eesmärk - et selle käigus oleks vaid rõõm ja rahu. Ja tõesti puhkus. Ma ei vaja jõulukaristust mööda poode tungeldes ja ohjeldamatult kaupa kokku kahmates. 

Apelsinikoored kuivavad

Puhkuse ajal on minu jaoks eranditult kõige ilusam kogemus leida üles taas kontakt päeva kulgemisega, olles kontaktis valguse ja loodushelidega - seda nii talvel kui ka suvel, nii sügisel kui ka kevadel. Päev ise ja selle kulg on mu jaoks kõige imetabasem sündmus. Ma ei tea midagi ilusamat, kui võimalus märgata valguse, pilvede ja päikese muutumist. Milline on energia ja hommikuvärskus õhus, kuidas talvise pööripäeva laisk päike end kella ühe paiku välja sirutab, kuidas linnuparved juba kella kolme paiku mere kohal loojaku õhtulende teevad. Milline on saabuv öökuma ja õhtune tuledes linnasagin. 

Usun, et paljud tundlikuma loomuga inimesed tunnevad vajadust säärase vaikse ja päevade kaupa kestva kontakti järele ümbritseva loodusega ja on samuti kimpus pühadeaegsete sotsiaalkohustustega. Minu jõulusoovitus olekski leida traditsioonide virr-varrist üles see mõni üksik tegevus, mis kõnetab ja ehk sotsiaalses plaanis teiste inimestega ühendab. Et ei tekiks asjatut tühjuse tunnet täiesti loobutud jõuludest ja samas enamik ajast jääks siiski imelise maailma nautimiseks :) Kauneid saabuvaid jõule kõigile!